Terve päev oli möödunud sisemise rahutuse saatel. Hommikust peale oleks justkui puuga pähe saanud ning pea oli segaseid mõtteid täis. Lõpuks ei suutnud midagi paremat välja mõelda kui et võtta ratas ning pea tühjaks sõita.

Tujudega inimeste pakkimisprobleemid
Kui ma sõitma hakkasin, ei olnud mul ühtegi mõtet kuhu või kui kauaks ma sõidan. Ei teadnud, kas tahan õhtuks koju tagasi jõuda, leida mingi kämpingu või hoopis lageda taeva all magada. Et mitte ühtegi varianti välistada, pakkisin rattale ka magamiskoti ning telgi. Ei kaalu neist kumbki liiga palju, seega kujunenud see eriti tülikaks.

Marsruudi valik
Kuna ratas väitis, et paak on tühjavõitu, tuli esimese asjana külastada siiski tanklat. Hoolimata sellest, et Statoili ees oli 2 autot, oli terve bensiinijaam täis inimesi. Terve hunnik lapsi, kes kõikvõimalikke asju näppisid kuni kabanossisaba, mis pisikest poodi ummistas. Tsiklivarustuses oodata kuni üks teenindaja viineriga saiu vorbib oli pehmelt öeldes tüütu. Küll aga kasutasin aega ära ning vaagisin sõiduplaani. Kuna taevas oli selge, tekkis idee taas päikeseloojangu saatel oma mõtteid korrastada. Kuna viimane kord sai vallutatud põhjarannik, otsustasin seekord läände sõita. Sihiks võtsin Nõva ranna.

Teekond
Päike oli juba päris madalal ning kuna teekond viis mind läände, säras suurema osa teest päike täpselt silma. Olukord ei olnud kiita ning ma suutsin esimese paarikümne kilomeetriga juba kahetseda, et sedapidi sõita plaanisin, ent ei raatsinud ka uut teekonda välja mõelda. Kuna Paldiskist viib vana-haapsalu maanteele ilus ja lai kurviline tee, otsustasin selle kasuks.

Kurviline ja tühi tee, mis ka päikese suhtes õiges suunas lookles, oli mõnus 'aju väljalülitamise' koht. Lihtsalt kulged mööda teed, esiratas üritamas kätte saada su varju, mootorimürin ning vaikne tuulekahin kiivris tekitab kuidagi rahuliku tunde. Hingamine aeglustub ning tekkib tunne, kuidas muremõtted nendel kiirustel enam järgi ei jõua.

Nõva enda vallatud kurvid tänu päikesepaistele aga nii palju rõõmu täna ei pakkunud. Nii pea kui puude vahelt päike taas silma paistma hakkas, muutis see nägemisvõime suhteliselt olematuks ning taas olin sunnitud kiirust korrigeerima ning otsima tee äärest mingeid pidepunkte, et teest üldse aru saada.

Kui randa jõudsin, oli päike veel kõrgel. Loojanguni oli aega umbes tund, mis tekitas mõtte, et äkki prooviks hoopis Mandri-Eesti läänepoolseimasse punkti loojanguks jõuda. Jalutasin parklast ranna poole ning istusin maha, vaatasin rannas toimetavaid kalureid ning hingasin soolast mereõhku. Omaarust istusin ma vaid viivuks, ent kui püsti tõusin, oli taevas juba punane ning päikeseratas oli poolenisti juba merre vajunud. Huvitavalt kiiresti möödus see hetk. Enam ei olnud tahtmist läänepoolseimat punkti võtma minna, samuti ei olnud viitsimist telkima hakata. Seega asusin tagasiteele.

Kuna mul ei olnud huvi sõita tagasi sama teedpidi, mida mööda ma tulnud olin, otsustasin tagasi minna pisikese ringiga. Romantiline ja muigamapanev märk: kui terve tee nõvale sõitsin ma otse päikesesse, siis tagasitee kodu poole oli pea koguaeg otse ees kuu. Muda ja lompidega kaunistatud põlluvahetee, mida kaart kasutada soovitas oli taas meeldiv vaheldus siledale asfaltile. Ratas oli täiesti omas elemendis.

Moraal
Ehki vahel on peas käinud mõtteid, et sedasorti 'niisama sõitmine' ei ole kõikse mõtekam tegevus, tuleb siiski tõdeda, et see on väga tõhus pingetest vabanemise vahend ning vaheldust pakkuv tegevus. Ei ole just palju asju, mis selliselt mõjuvad. See ei lahenda küll mitte ühtegi probleemi, ent viivuks aitab nad unustada ning tunda rõõmu millestki lihtsast.