Raja kiiruse/kõrguse profiil



taavi

aserbaidzaan trip

https://www.geoape.com/tracklogs/aserbaidzaan-trip-4788

Lisas taavi @ 2014-07-30 15:24:12

Kirjeldus

Esimesi telefoniga tehtud pilte näed siit:https://www.flickr.com/photos/taavitiitsu/14815303606/in/photostream/  

1. Päev - Saabumine


Lennule Talinn-Kiiev
check-in sai tehtud internetist nagu tavapärasele e-riigi inimesele kohane.
Valisime paremad ja puha.. Kiiev -Bakuu lennule (Ukraina lennuk) e-check-in'i
teha ei õnnestunud. Mis seal ikka, ju siis pole veel nii e-riik. Eks neil ole
idas veitsa toimetamist kah.. Kogunemine 11:15 politsei majas, et ka
'aeglasemad' jõuaksid.. jõudsidki ca 11:35. Pakendasime endid
politseibussi ja meie kuulsusrikas teekond võis alata. Pagasi äraandmise juures
oli eelnevalt vihjatud, et tuleks mainida, et kotte me Kiievis näha ei taha,
küll aga Bakuus. Pagasi drop-off teenindaja oli selline sõbralikult vaikne..
raske oli aru saada, kas talle meie soov ka kohale jõudis või kidas ta sellest
aru sai. Igal juhul, kõik toimis, super! Pagas Bakuu poole teel, meil ports
lehekesi taskus. Selgus, et koos pagasiga tehti meile ka järgmise lennu
check-in. Lend kulges nagu lend ikka, ei midagi erilist. Kui, siis nii palju,
et vähe kohmakas maandumine ja seltskonnast ühel on korralik lennuhirm. Vähemasti
oli, kelle kallal lennu ajal hambaid teritada. Kiievis oli järgmise lennuni ca
4 tundi. Chillisime ootesaalis, maitsesime kohalikku röstleiba muna ja singiga
ning õlut ja nagu nutijastule kohane, igaüks näpppis oma tahvlit või telefoni.
Mina kaasa arvatud. Siinkohal tuleb mainida, et oma söögiportsud saime alles
3-4ndal katsel. Algselt oli lett peaaegu tühi, ainult hinnasildid olid ja
kohe-kohe pidi uus ports söögikraami saabuma. Saabuski 1,5 tunniga. Lennujaamas
kenasti wi-fi olemas, küll väikese kiiksuga aga siiski, täiesti toimiv. Nimelt
tuleb esmalt tutvuda ukrainakeelse lennuplaaniga ja siis saad 15min netti. Kui
aeg otsas tuli jälle lenuplaani uurida... Esimene träkk laetud, algaski meie
boarding 'Aviakomaniijii mezdunarodniiijii liiniijii ukrainiijii'
lennule.. (Seda fraasi sai kuuldud oksendamiseni) Ja üllatus-üllatus, meie
kohad lennukis olid pandud nii, kuidas juhtus. Tühja kah, väike lehmakauplemine
lennukis ja saime osa rahvast ringi paigutatud. 2:55 kestev lend võiski alata.
Istusime kenasti paremas pardas ning kuna lend suundus lõunasse ja tavapäraselt
päike loojub läände, siis oli lootust saada ilusaid loojangu pilte. Ei läinudki
kuigi kaua kui taevas punetama hakkas, ainult et päike oli hoopis vasakus
pardas.. WTF? Nii nagu nutiajastul ikka, google teab kõike. Avasin tahvlis
google mapsi ja pilt selge, lendamegi Bakuu asemel hoopis Moskva või
Niizni-Novgorodi poole. Igal juhul etem valik, kui sirgelt üle Donetski kütta.
Ülejäänud lennu vahtisimegi, kuidas sinine täpike ennast vahelduva eduga kaardil
nihutab. Vähemasti oli, mida vaadata. Bakuule lähenemine kottpimedas öös oli
ülimalt kaunis vaatepilt. Maandumine oli nii pehme ja sujuv, et ei saanud õieti
arugi, kui rattad maad puutusid ja reisijatepoolne aplaus ei jäänud ka
tulemata. Esimene vaade tuledes lennuväljahoonele oli lummav. Õhusooja kõigest
27 kraadi. Terminalist väljudes oli hulgem varrukamehi taksosse meelitamas.
Kuivõrd meil oli buss vastas, jalutasime neist mööda sama ükskõikse näoga nagu
Tallinna sadamaski. Bussi juurde jõudes, hakati kohe meilt pagasit bussi
laadima ja nagu kohalik raudne reegel 'ladys first', said naised oma
kompsudega esimesena bussi. Kui pagas laaditud, hakkas tüüp igaühelt 2EURi
tippi küsima. Selgus, et tegemist täiesti suvalise ja tundmatu tondiga. Naised
jõudsid ka juba maksta, enne kui tüüp bussist välja visati. Algas teekond läbi
öise Bakuu ööbimiskohta. Kohalikel on mingi eriline hullus hoonete valgustamise
osas aga ilus on. Vähemasti öösel. Liiklus on nagu lõunamaistel ikka: igaüks
sõidab nii nagu oskab või julgeb. Vilkuvad bling-bling tuled on olulised, kui
neid pole kõlbavad ohutuled kah. Väike peatus kohaliku marketi ees (buss jäeti
loomulikult enamvähem keset teed), sai hommikusöögi materjal kah ostetud. Olgu
öeldud, et kell oli umbes 1:45. Öömaja on meil ühes 5- toalises korteris, linna
servas. Agulis vist. Kottpimedas. Kesklinnast väljas pole ei valgustust ega
midagi. Ka tee on selline nagu Tallinnas. Vähemasti pimedas paistab. Ja siis,
äkki... vilgutab vastutulev auto tulesid, buss peetakse kinni ja ... bussijuht
jalutab minema. WTF???? Samast autost väljunud mees istus bussi rooli ja sõit
jätkus ca 2-3km ehk. Miks juhi vahetus toimus ei saanudki aru, pidavat täiesti
tavaline ja normaalne olema. Korteris selgub, et veega on miski jama.. niriseb.
Gaas ja elekter on olemas. Loomulikult ka bling-bling lühtrid, mis muudavad
värvi punasest siniseks ja puha.


 


2. Päev – Tsirkus algab


Hommik. Selgub, et
veehädade põhjuseks on miski maksmata arve vms. Veefirma saab ühe peatäie
sõimata ning miskise kaardiga avatakse vesi. Selgub, et vesi ja gaas toimivad
sarnase rohelise kaardiga nagu trasport Tallinnas.  Korteris konditsioneer toimib ja on igati hää
olla. Päeva alustasime sellest, et kohalikus postkontoris end arvele võtta.
Vähe naljakas on see formaalsus, kuid reeglid on reeglid ja väjasaadetu
aunimetus kah kuigi ahvatlev ei tundu. 9 inimese peale läheb see maksma 18
kohalikku raha. (EURides on sama, kurss on 1:1.02). Teha saab seda
postkontoris. Üldse paistab postkontor olevat üks ülioluline koht. Seal saab
igasugu asju teha. Saime ka inerneti omale.. 20 raha eest. Kamba peale jagatuna
polegi teab mis palju. Lisaks ostsime kohaliku SIM -kaardi. Ka nendega on
omaette tsirkus. Esiteks: neid välismaalastele ei taheta või ei tohi müüa.
Teiseks: kaarte müüakse ühes poes aga kõneaega sellele saad teisest. Algselt on
lihtsalt kaart, ilma kõneajata. Kolime kogu kambaga kohaliku bussi peale ning
sõidame Bakuuga tutvuma. Vahepeal on meiega liitunud veel 2 eestlast. Nüüd on
meid pundis 11. (Ööbivad nad mujal). Suurem osa seltskonnast suundub randa,
meie Sirtsuga otsustasime omapead linna kolama minna. Lisaks on meil tarvis
veel ka mõnda pangaautomaati piinata ja telefonile raha laadida. Kus seda teha
saab, pole aimugi. Samuti pole veel erilist ettekujutust kuhu minema peaks.
Läheme umbes, kuskil midagi ikka leiame. Kohalike kõnepruugis on selle kohta 2
peamist väljendit: 'pärast vaatame!' ja 'küll saab!'.
Mõlemat täiendatakse fraasiga, 'ära muretse!'. Teeme alustuseks tiiru
ümber vanalinna. Astume sisse ühte suvalisse hotelli, sealt saame 6 kohaliku
eest kaardi. Mis viga nüüd kolada, kui on enam-vähem aimu, kuhu suunda liigud.
Metroojaamast leiamegi pangaautomaadid, kohe mitu tükki. Paraku pole ükski
neist tuttava logoga. Proovime, mis saab. Kõige hullemal juhul jääme
pangakaardist ilma. Valiku tegime automaadi kuju järgi. Välimuselt sama nagu
meilgi. Ja suhtles meiega kenasti inglise keeles. Üllatav on see, et esmalt
pakkus automaat kõikvõimalike maksete tegemist, seejärel laenu tagasimakset,
siis laenu võtmist ja alles kõige lõpus saime kohalikku raha. Probleemideta.
Vist. Raha käes, tallasime mööda linna edasi. Võtsime suunaks vanalinna.
Üllatavalt pisike teine aga selle eest hästi vana. Astume sisse ühte muuseumi.
Endine mossee, olevat olnud uhkeim. Väljapanekud on uhked tõesti. Alates ehetest,
nugadest/mõõkadest, kuni iidsete saunade ja hauakivideni ja koraanini välja.
Vägev. Õhutemperatuur päeval on tagasihoidlikud 42 kraadi. Muuseum nähtud,
püüame minna sirgelt läbi vanalinna neitsitorni vaatama. Kõige kuulsaim ehitis
Bakuus. Miks, seda veel ei tea? Shortcut vanalinnas ei õnnestu, kuna käib
suuremat sorti tänavate restaureerimine. Saabub teistelt sõnum, et kohtume lipu
juures.. kohalik lipp on väga hea orientiir. Neid on 2tk. Mõlemad hästi suured.
Siiski , üks on oluliselt suurem, masti kõrgus üle 160m ja lipp kah mastile
sobivas mõõdus. Peale grupiga kohtumist siirdume vanalinna ääres olevasse
kohvikusse sööma. Kell näitab ca 18 kohaliku aja järgi. Õhk on läinud
jahedamaks.. 32 kraadi. Liha on hea ja õlu on külm. Esimene õlu läheb nagu kerisele.
Teisest hakkab juba ka mingit maitset tundma. Kokku kulub neid 4.. Märkamatult
on 2,5 tundi möödunud. Suunduks kuhugi edasi kolama... kui arve saaks. Saame,
kui peale pikka ootamist koti selga ajan ja kelnerile viisakalt ütlen, et ma
lähen nüüd ära... ei jõua seda arvet oodata. Määdzik. Arved makstud, chillime
õhtuses linnas edasi. Mida aeg hilisemaks, seda rohkem rahvast linnas liigub.
Umbes kella 22st on päike loojund ja õues kottpime. Meile omaseid valgeid
õhtuid ja öid siin ei tunta. On 2 varianti: päev, siis on valge või öö, siis on
pime. Tuledes linn on mega ilus. Suundume kohalikule boulevardile mere äärde.
Sealt avanev vaade tuledes linnale on kohe eriti ilus. 3 raha eest per kärss,
saab teha ka laevaga tiiru merel, et ilusamaid pilte saaks. Teemegi. Hulgim.
Südaöö paiku võtame suuna bussipeatuse poole ja hakkame päeva kokku tõmbama..
kui selgub, et bussid enam ei sõidagi. Meil ööbimiskohani ca 20-25km. Täpset
aadressi ei tea. Minekust teame ainult nii palju, et bussiga 124 lõppu ja siis
111ga lõppu. (Tegelikult sõidab 111 ringmarsruudil). Peame Talehhiga nõu, mis
ja kuidas.. võtame takso. Meid on 11, seega 2 autot. Mõlemad 5kohalised. Meie
autosse 5 reisijat ja teise 6- 2 ette üksteise sülle 4 taha, kihiti. Sõit pakub
teravaid elamusi ja nalja nabani. Kõigile. Liiklus lõunamaiselt kaootiline.
Pimeduses eriti. Meile omaseid teeääre märgistusi ei ole. Turvarihmasid ei
kasutata. Rihma pealetõmbamine võrdub autojuhi solvamisega. Siin surrakse nagu
mees! Korraga avaneb kohutavalt naljakas ja samas hirmutav vaatepilt. Meie auto
kõrvale kihutab 6 reisijaga takso. Ees sõidab veoauto, millest meie juht mööda
tuisata ei riski. Kõrvalauto juht aga plaanib seda siiski teha. Esiistmel,
süles istuva eestlase silmad on hirmust punnis, selg küürus, küüned surutud
läbi armatuuri ja püksid ilmselt märjad (kas hirmust või palavusest- mine võta
kinni). Spidokas näitab 130-140, turvavöösid pole ja auto ähvardab kohe-kohe
laiali laguneda. Kellel hirmus, kellel naljakas. Kohalejõudes autost väljudes
läheb mitu suitsu järjest, enne kui sülesistuja nägu normaalset tooni hakkab
võtma ning käed värisemise lõpetavad. Astume kõik autodest välja, maksame
kummalegi juhile 10 kohalikku nagu kokkulepitud. Selgub, et taksojuhid tahtsid
kumbki 20 manatit, mitte 20 kahe auto peale kokku. Mis teha, keelebarjäär!
Seekord meie kasuks. 6 reisijaga taksojuht vannub kurja ja kihutab minema. Meie
võtame oma taksojuhi käest telefoni numbri, juhuks kui veel koju oleks vaja
sõita. See taksojuht ju teab juba, kuhu sõitma peab! Umbes kella 1-2 vahel
oleme kodus tagasi.


 


3. Päev - Ühistransport.



Hommikune ärkamine ja
protseduurid on kuidagi aeganõudvad. Veidi enne 12 oleme oma toimetustega
ühelpool ja valmis uuele päevale vastu astuma. Eile õhtul saime tööle ka WiFi
ning nüüd on Google Maps abiga olemas ka ettekujutus kus oleme meie ning kus
asub põnevat vaatamist. Mina otsustasin täna põlevat mäge (Yanar Dag) vaatama
minna. Mida ülejäänud teevad või vaatavad, on igaühe oma vaba valik. Kaardi
järgi pole see meist kuigi kaugel, ca 30km ainult. Google arvates peaks nr 3
bussiga (ümber istumistega) sinna ka saama. On vaid üks võimalus seda teada
saada, proovime, küll kuidagi ikka saab. Selgub, et teistel polegi miskit
erilist päevaks plaanis, nii siis liigume kõik kogu pundiga koos. Meiega
liituvad ka eraldi elajad. Ootame ka nemad ära. Selgub, et tänaseks on meile
kaasa antud ka järelevaataja ja vastutaja. (Eilne show busside ja taksodega oli
pererahvale paras üllatus või ehmatus.) Sõidame bussidega 111 ja 124 (need on
meie põhibussid Bakuusse sõitmiseks) raudteejaama, bussi 124 lõpp-peatusesse.
Enamus bussiliine algavad või lõpevad seal, küllap leiame sealt ka miski plaani
või skeemi, mis kuhu sõidab. Ei leia. Turisti infost saame Bakuu kaardi.
Täpselt sama, mis meil juba on, ainult väiksem, mahub paremini taskusse ja
endiselt ilma mõõtkavata. Küsime teed jaamahoones chillivatelt politseinikelt.
Saamegi juhised. Metrooga paar peatust ja siis bussiga edasi. Lihtne? Selgub,
et metrooga siiski ei saa. Mitte sellepärast, et peatust pole või see ei
sõidaks,vaid piletimajandusest ei saa aru. Räägitakse jällegi mingist kaardist
ja raha laadimisest jne. Sõidame bussiga. Sellega on lihtne. Viipad käega, buss
jääb seisma, astud peale, sobival hetkel kolgid mündiga ust, buss jääb seisma,
astud maha ja annad raha bussijuhile. Linnasisene sõit maksab 20 kopikat, linna
lähiümbrus 30. Astume bussi nr 1 sellega loksume samasse peatusesse (Koroglu),
kuhu mterooga oleksime saanud. Tundub, et sattusime bussijuhtide ja
taksojuhtide kokkutulekule. Hirmus sebimine käib, bussid, taksod, inimesed (sh
ka turistid) kõik läbisegi, nii kuis juhtub. Tõeliselt hea näide browni
liikumisest. Otsime bussi nr 217. Leiamegi. See on selle liini alguspeatus ja
peaks meid otsitava mäeni viima. Loksume jupp aega. Vahepeal piilume google
mapsist oma asukohta.. suund õige. Selgub, et lõpp-peatus ongi kohe õiges
väravas. Pilet maksab 2 kohalikku per nägu. Pakutakse ka giidi 5 kohaliku eest.
No las ta siis räägib, mis ja kuidas. Mägi tõepoolest põleb ja päris kuum
teine. Tõeline gaasiküte. Põleb sellepärast, et geoloogilise eripära tõttu
väljub  maa seest metaan ja veel miski,
mis õhuga reageerides metaani süütab. Vägev. Väike ringkäik edasi ja jõuame ühe
pisikese mudavulkaani juurde. Näeb välja nagu allikas. Vesi juua ei kõlba nö
surnud vesi. Veega koos tuleb pinnale naftajääke ja muda. Vahelduva eduga ka
metaanimullikesi. Kontrollime, metaan peaks põlema, nii nagu mäe nõlvgi.
Põlebki. Ümbruskond näeb välja nagu kõrb. Paar pisikest ohakat või kaktust ning
jäljed kunagi olnud heinast. Sooja on veidi alla 40, täpselt ei teagi. Astume
läbi ka kohapealse suveniiri leti juurest. Vidinad-kulinad ostetud laseme omale
ka teed serveerida. Seda muidugi 11 kohaliku raha eest (1 manat per kärss).
Asume tagasi teele. Raudteejaama kõrval on suurem kaubanduskeskus, meie mõistes
Viru-keskus. Seal teeme oma õhtusöögi. Väga maitsev. Pärast veel 1,5 tundi
ostlemiseks. Loksume bussiga kodu poole. Kell läheneb kümnele, õues kottpime.
Suundume kodu kõrval olevasse marketisse arbuusi ja puuvilju ostma. Keskmine
market on umbes sama suur nagu meil graraaziboks. Pimedal tänaval äratame
kohalike tähelepanu. Siiski keegi neist meid ei tülita, vastupidi ka mitte.
Korteris sätime ennast mugavalt arbuusi sööma. Saabus homse peigmehe onu,
korteri omanik. Kuna me temale külla ei jõudnud, tuli tema meile külla. Võttis
kaasa äsja lastud hane ja 3 -liitrise purgiga kohalikku
viina'Tutovka'. Naiste rahustamiseks nimetame seda kasemahlaks.
Peremees otsis elutoa kapist välja pitsid ja siis läks lahti... 'ja
estooni bõl' ja 'ja vas uvazaaju i ja mnoga ras za vas pil'
toostid läksid iga ringiga pikemaks. Küpsetatud hani oli superhea. Paar tundi
peale südaööd sätime magama.


 


4. Päev - Pulmad


Hommikune ärkamine venib
enam - vähem lõunani. Õues temperatuur ca 45 kraadi. Peigmehe poolt oli antud
korraldus kodus püsida ja mitte kuhugi kolama minna. Samuti ka väike
istruktaaz, mis pulmas toimuma hakkab. Teravaid elamusi lubati. Liha ja
sashlõkki kõikvõimalikes variantides. Avastame, et vett ei ole. Mitte tilkagi.
Kraan täiesti kuiv. Survega antakse vett kaks korda päevas paar tundi.
Ajaliselt tundub, et nii nagu jumal juhatab. Ootame veidi - ei midagi. Tuba
kisub kah soojaks, konditsioneer koriseb. Selgub, et külmamasin on jäätunud.
Mis siis ikka, ennegi nähtud. Lülitame konditsioneeri välja, kaaned lahti ja
sulama. Kellelegi meenub, et kuskil poes on nähtud ka kanistriga vett. 2 meest
lähevad luurele - õlut on kah niikuinii vaja. Mõne aja pärast saabuvadki kahe,
8- liitrise kanistriga (4 manati tükk). Jeee.. saame vähemasti natukenegi
pesta. Bussini, mis meid pulma viib, on jäänud veel paar tundi. Õhus on tunda
kerget ärevust.. suitsumehed astuvad tuppa rõõmsate nägudega. Keegi on meie
kulul nalja visanud ja trepikojas kraani kinni keeranud. Keerame jälle lahti ja
uskumatu, vesi tuleb. Niriseb, kuid siiski tuleb, isegi pead saab pesta. Kell
17 tuleb valmis olla, sest siis tuleb meile buss järgi. Seisame õues, bussi
pole.... küll tuleb. Ootame, 45 kraadi sooja, kõigil kenasti peoriided seljas.
Kohalike jaoks oleme ilmselt omaette vaatamisväärsus. Isegi lapsed tõstetakse
akendele meid vaatama. Meile teeb see parajalt nalja. Mõned minutid peale viit
saabub üks peigmehe onudest ja teatab, et buss on 5min pärast kohal. Juba 15
min pärast saabubki 'VIP transport'. Istume bussi ja asume pulmamaja
poole teele. Teel sinna õnnestub vilksamisi ka meie pruutpaar ära näha. Läbi
linna kulgedes näeme veel vähemalt 5-6 pulmaautot või pruutpaari. Ilmselt on
väga popp pulmapäev. Pulmamajas on külalistele lauad kaetud (ühes lauas12
kohta). Meie laud on õnneks konditsioneeridele kõige lähemal. Peigmehe vend on
meile tõlgiks, lauavanemaks ja ühtlasi ka järelvaatajaks. Iga laua jaoks on
eraldi kelner. Istume lauda ja imetleme kõike seda, mis lauale pandud. Vägev ja
värviline. Tekib natuke naljakas seis. Keegi midagi ette ei tõsta, kõik istuvad
ja ootavad. Pruutpaar ei ole ka veel saabunud. Selgub, et pruutpaari ei peagi
ära ootama ja meil tuleb sööma hakata. Laseme kelneril esimesed pitsid viina
välja valada. Naistele ei valata. Võtame esimese pitsi ja laseme kohe ka uue
valada. Kolmandal ringil kipub kelner viina valamisega aeglaseks jääma.
Lauvanem teeb talle märkuse, et pits peab kogu aeg täis olema. Kelner õpib
kiirelt. Iga kord, kui keegi meist pitsi tõstab, keerab kelner viinapudelilt
korgi ja on stardivalmis. Toimib. Tempo on väga kõrge. Kui esimesed 2 liitrist
pudelit tühjaks on saanud on näha korraks kelneri hämmingut. Ka kõrvallaua oma
on hämmingus. Me ei lase end sellest segada ja jätkame samas tempos. Muusika
valjeneb ja ägeneb. Saabub pruutpaar. Tuled kustuvad, vulkaanid süttivad. Uhke
värk. Pokaalid on laotud püramiidi. Täitmist alustatakse ülemisest ja valatakse
korraga kahest pudelist, peigmehe ja pruudi omast, võrdselt. Sinna juurde
käivast jutust aru ei saa. Pruutpaar istub oma lauda. Nende laud on eraldi ja
teistest kõrgemal. Välimuselt meenutab sultani trooni, ainult et lumivalge.
Jätkuvad tervitused ja muusika vaheldumisi. Kõik peavad tantsima minema.
Lähmegi. Tants on kohalikus stiilis. Seekord eestlased risti ette ei löö ja
vihuvad peigmehe sugulastega tantsu. Sugulased rahul, meil nalja kui palju.
Hiljem räägitakse legende tantsivatest eestlastest. Nii see õhtu läheb.
Tervitused, tantsud ja napsud vaheldumisi. Sekka ka mingi jutt õhtujuhi poolt
kohalikus keeles. Ja siis kuuleme '...daragiije gosti is estoonii..'
. On meie kord minna tervitusi ütlema. Ütlemegi. Puhtas eesti keeles. Kuna me
oleme kallid ja kauged külalised, pühendab bänd meile tantsuks 3 lugu. Esimene
kohalik, teine euroopalik ja kolmas disko. Meil tuleb järjekordselt oma
tantsuoskusi demonstreerida. Lugudel erilist vahet ei ole. Euroopaliku järgi
õnnestub enam-vähem valssi tantsida. Etteasted tehtud suundume tagasi lauda
head-paremat sööma. Kelner on ka kenasti pudeliga valmis. Liha on
kõikvõimalikus variandis ja liigis. Üks parem kui teine. Pidu kestab kuni
südaööni.


 


5. Päev - Raudne tervis
ehk 'daragiije gosti is estoonii'



Öö oli lühike ja pime
nagu ikka. Magama saime tavapärasel ajal, 2-3 paiku. Hommikul on ühel meie
pundist hirmus vilets olemine. Kohe nii sant, et anna või otsad. Korralik mürgitus.
Arutelu tulemusena süüdistame kohalikku jogurtit. Topime kannatanu erinevaid
tablette täis, et põhi uuesti pidama saada. Tuleb hoiatus, et peigmehe onu,
korteri omanik, tahab meid külla kutsuda. 13:00 tuleb valmis olla. Väike pidu
tuleb. Selgub, et meist päris mitmel on tagumise poole pidamisega probleeme.
Söetabletid on kuum kaup. Kell läheb. Juhuslikult õnnestub näha ka
trassisurvega vett. Töötav duss kujuneb omamoodi vaatamisväärsuseks. Laseme
kõik potsikud, purgid ja ämbrid vett täis. Arvestades kohalike kella täpsust,
oletame, et kui onu meile umbes 13:30 paiku järgi tuleb, on juba täpne küll.
Võta näpust. 12:55 on autod maja ees. Tuleb minna. Alustuseks tutvustatakse
maja. Õues saslõkk juba tulel. Laua peal on valmis pandud mitu 0,7 belõi nots viina
ja iga viina kohta kaks 2-liitrist jääkaru õlut. Sissejuhtuseks kingime
peremehele Viru Valge ja Vana Tallinna ning lastele mitu pakki Kalevi komme.
Istume lauda, kuulame peremehe pajatusi aastatest 72..78 kui ta Tallinnas käis
ning tõstame pitsi meie ja nende ja veel paljude terviseks. Vahelduseks läheme
üle õllele, siis jälle viinale... ja nii mitu tiiru - kihiti. Vahele sööme
arbuusi ja melonit, virsikuid jms. Muidugi ka saslõkki ja kebabi. Mõni ring
hiljem tutvustakse meile ka kõrvalmaja. Mõlemad majad kuuluvad poegadele. Onu
ise elab Karabahhis. Hetkel on teine maja reserveeritud pruutpaarile. Kuna
peigmees oli hetkel ära ja siinse kultuuri järgi ei tohi naine kodus külalisi
vastu võtta (eriti kui külaline on mees), siis perenaine viis pruudi majast
ära. Kuhugi peitu. Mõlemad majad on kenad. Marmorpõrandad, kristall-lühtrid jne
-täismäng. Majad vaadatud, suundume oma lauda tagasi ning jätkame endises
tempos, ikka et tervist oleks ja õnne oleks ja mida kõike veel. Vahelduseks
jääkaru õlut kah. Korraks lubatakse ka naispere lauda. Muidu on nende asi
köögitoimkonnas olla ja ette kanda. Mingist hetkest tuuakse lauda kohalik jook,
3-liitrises purgis. Väga tuttav. Vahe selles, et eelmise purgi sisu oli 3
aastat, see aga 8. Võtab mehi nagu vikatiga... kella 19 paiku jätame
pererahvaga hüvasti ja jalutame koju. Siinsamas, sikk-sakk ümber nurga, 5
minutit. Koduukse ees märkame üht zigullimeest, masin arbuuse ja meloneid täis
laotud. Astume ligi ja läheb kauplemiseks. 5 kohaliku raha eest saame tüübilt
paraja maakera suuruse arbuusi ja meloni. Mõlemad maitselt ülihead.


 


6. Päev – Pea ees
tundmatusse



Kuna õhtul sai
suhteliselt vara magama, on hommikul koos päikesetõusuga uni läinud. Tänane
plaan on minna kaljujooniseid vaatama. Seal läheduses peaks olema ka üks
mudavulkaan. Google satelliidifotolt on näha. Kas ja kuidas sinna saab, ei tea
aga küll saab? Asub see Qobustan'is, ööbimiskohast ca 60 km lõunas. Kuna pikk
tee minna, tahan suhteliselt vara teele asuda, et enne pimedat tagasi jõuda.
Umbes kell kaheksa kõlab üle korteri : 'Äratus! Kes tahab meiega kaasa
tulla, hakaku liigutama! Teised võivad edasi magada.' Kõik ajavad kargud
alla.  Üks jääb maha, tal teised plaanid.
Kuna ta lahkub hiljem, siis korteri võti jääb tema kätte. Lepime kokku, et
õhtul helistame ja süngime, et kus ja kuidas kohtume. Ei oska kuidagi arvata,
mis ajal me saabuda võiks. Kiire hommikune tee ja kerge eine ning asumegi
teele. Google maps pakub meile ka bussi marsruudid ja numbrid. Tunne on hea ja
tugev. Algus nagu ikka, buss 111. Sõidame paar peatust kui näeme bussi 130,
siis kobime peatuses maha. Tekib väike kahtlus. Ongi vale buss. Kohalikud on
transpordi osas väga abivalmid. Seletavad kenasti, mis ja kuidas. Jõuame
arusaamisele, et google poolt pakutavaid busside numbreid ei maksa kuigi
tõsiselt võtta. Tuleb minna tuttava bussiga nr 124 kuni 'Rocca al
Mare'ni' (See on suur pood või hulk poekesi, ilmatuma suure parklaga,
poolel teel linna. Selle järgi Rocca al Mareks ristitigi). Edasi bussiga 195
Quobustani ja siis tume maa (tegelikult on maapind hele, kruusane), vaadake
ise. Sobib.Umbes tunniga oleme Qobustanis, kus täpselt maha peaks minema, ei
tea. Uurin GPS abil kaarti.. GPS on satelliidi fix'i ära kaotanud. Ootame fixi
ära. Positsioon käes, nüüd kohe ruttu maha, muidu paneme mööda. Bussisõit
maksab 80 kopikat ehk ca 80 eurosenti. Väljun bussist esimesena. Kohe astutakse
ligi: 'taksi? Vulkan, muzei, na verh..'. 'Podazdii minututsku,
nas mnoga, 8.' 'Net, problem dva taksi budet'. Algselt küsivad
10 manatti näo pealt, hullud peast. Liiga palju. Lõpuks jääb 60 manatti kokku:
2 taksot, näitavad vulkaani, muuseumi ja viivad mäkke ning toovad tagasi kah.
Seni, kuni me uudistame ja vaatame, taksod ootavad. Kaup koos, asume teele. Tee
vulkaanini on pigem lihtsalt jäljed kruusakõrbes. Kohati sõidetaksegi asfalttee
kõrval, on siledam. Kui Tallinna teid-tänavaid võrrelda siinsetega (va Bakuu),
siis on etsil õigus - teed on ideaalses korras. Prügi käib siin lihtsalt üle
õla ja seda vedeleb kõikjal, lademetes. Vahelduva eduga jääb mulje, et isegi
kohalikud lehmad on õpetatud prügi sööma. Ulme. Umbes kümmekond kilomeetrit
loksumist ja olemegi vulkaani otsas. Vaade on vägev. On kuulda kõigi rahulolu.
Oleks justkui kuu peal, erinevas mõõdus kraatreid igal pool. Maapind mullitab.
Mudamulli sisuks on metaanisegu. Igaks juhuks süüdata ei proovi. Muda, mis maa
seest välja mulksub, on kohalike sõnul raviva toimega. Ravib kõike. Vahet pole,
mis häda, määri aga peale. Tõe huvides olgu öeldud, et plätusid siiski ei
tervenda. Vulkaanid nähtud ja hulgim pilte erinevatest mullidest tehtud,
suundume muuseumi. Teeme shortcuti kiirteele. Lendame kiirusega ca 120-130 km/h
ja siis ... WTF?? Meile tuleb vastu Kamaz. See Kamazi vastutulek ei olnud nii,
et oli aeglane ja tuli selg ees vastu. Sõitiski konkreetselt vastupidises
suunas. Liiklus on nagu on aga ühtegi avariid näinud ei ole. Samas, enamus
autodest on pahtlist... Muuseum oli nagu muuseum ikka, huvitav. Suundume mäele,
kus need joonistused päriselt on. Vägev. Vaade on uhke. Kivi-kaljud on miskist
imelikust materjalist. Kohati näeb välja nagu oleks justkui kärg. Omapärane
igatahes. Nähtud, pildistatud, suundume tagasi bussi peale. Taksojuhid pakuvad
võimalust, et 20 manati eest (kumbki) viivad Bakuusse ära. Läheme siiski
bussiga. Bakuusse minekut plaanis ei ole. Läheks parem Rocca al Maresse, 195
peatub seal ees nii kui nii. Olemegi enam-vähem kohal, sõidame ühe peatuse
veel... Pekki! Buss ei lähegi seda teed, mis me arvasime. Hea küll, plaanid
muutusid. Lähme Bakuusse, sööme kõhud täis, võtame korteri võtmed ja siis
vaatame edasi. Tehtud -  mõeldud. Hakkame
kodu poole kulgema. Ootame peatuses kodubussi, jõhker lehk levib. Selline
korralik pasanteeria lehk. Viisakatena üritame sellest mitte välja teha. Astume
puupüsti täis bussi. Palav, õhku vähe, hais veel hullem. Kohalikud hingavad
läbi lõhnaõlilapi ja hoiavad nina kinni. Hais tapab. Kõik, nii meie kui ka
kohalikud, vaatavad otsivate, kahtlustavate, süüdistavate nägudega ringi.  Oletame, et mõni laps on lihtsalt vähe pestud
ja ennast täis lasknud. Vett antakse ju ainult hetketi. Oma peatuses istume
ringi 124 pealt 111 peale. Ikka haiseb. Selgub, et üks meist on konkreetselt
sisse astund.. kohe korralikult - kümnesse. Anname talle võtmed ja saadame
korterisse pesema, teised lähevad poodi. Jälle on peaaegu pime. Terve päev on
olnud mõnus, jahe ja pilvealune ilm, sooja 27.. 29 kraadi.


 


7. Päev - Shoppingu
tuur.



Hommik algab
äratuskellaga. Tänane päevaplaan näeb ette kohaliku turu, mille meie ristisime
'Rocca al Mare'ks', külastust. (Aja jooksul on kõik orientiirobjektid
saanud omale meile sobiva nime) Tuleb ju ära käia. Mis reis see selline on, kui
mingit nänni kaasa ei võta? Lisaks rocca külastusele plaanime külastada ka üle
tee asuvat puuviljaturgu. Peale seda toome ostetud kraami koju ja sõidame
randa. Ilm on ilus, päikesepaisteline ja soe. Täpselt ei teagi kui palju aga
paras leitsak. Puusalt pakuks kuhugi 35 .. 40 kanti. Kolime bussi ja
üllatus-üllatus, täna ei haisegi. Rocca parkla servas väljume oma 124 number
bussist. Ees ootab mega rahvas ja ulme kogus autosid. Tohutult suur katusealune
sisaldab loendamatu hulga poekesi. Hakkame suvalisest uksest traalima, kõike
nii kui nii läbi käia ei jõua. Kohe hakkab ka seljakott igasugu kraamiga
täituma. Ühel hetkel satume sallipoodi. Igas mõõdus, värvis ja hinnas on
pakkuda. Suhtleme müüjaga vene keeles. Kaupleme hinda ja omavahel arutame
tulemusi eesti keeles. Seltskonnast üks teeb esimese ostu 10 kohaliku eest.
Ühel hetkel uurib müüja meie päritolu. Ei ole venelased ega Venemaalt, Eestist
oleme. Hind kukub poole võrra. Ostetavad kogused suurenevad. Jutu käigus
selgub, et müüja on ka Eestis käinud (talvel) ja venelased talle ei meeldi. On
tekkinud arusaam, et kõige vähem sallitakse armeenlasi ja sellele järgnevad
venelased. Pakutakse ka teed. Teed juuakse siin ilmselt nonstop. Tee jaoks on
kohe eraldi klaasid. Omapärase kujuga. Sellel ka mingi spets nimi aga see ei
jää meelde. Liigume edasi. Siit - sealt pudeneb järjest üht - teist kotti ja
igalt poolt kaupleme hinda alla. Satume järjekordsesse sallipoodi. Loosi läheb
2 salli, kaupleme hinda. Kui müüja juba on nõus, ütleme, et oleme Eestist ja
küsime hinda poole võrra alla. Ei õnnestu. Küll aga annab ühe spetsiaalselt
kohaliku mustriga salli meile kingituseks. On veel jäänud suveniiriralli. Siit
erilist valikut ei leia, kuid üht koma teist siiski saab. Osa seltskonnast
lahkub üle tee puuviljaturule. Meie teeme veel väikese tiiru ja tee pealt ka
pildi, et jäädvustada, seda autode hulka. Olles puuviljaturule peaaegu kohale
jõudmas, tuleb kõne, et tulge kiiremini teelaud juba ootab. Seltskond on
tähelepanu äratanud. Kui kuuldakse veel, et kõik on Eestist ja veel
politseist.... hoopis teine tera. Lauale tuuakse veel lisaks teele ka arbuus ja
melon. Ülihead... mmmmm. Muuseas, tee juurde süüakse moosi. Ja suhkrut
praktilisekt ei kasutata. Jutt veereb.. Selgub, et meie võõrustaja on kohaliku
turukompleksi asedirektor, üsna noor teine. Uurib, kus me käinud oleme, mida
näinud ja kuidas meeldib. Räägib põgusalt ka turu ärist ja Azerbaidzaanist ja
azerbaidzaanlastest. Selgub, et kohalikke komme sisuliselt pole olemas. Enamus
on vene kaup. Kohalikud pidavat vene komme eelistama ja seepärast kohalikke
saada polegi. Küll aga on kommi asemel kuivatatud puuvilju, igas variandis.
Ostame neid. Seltsimees asedirektor teeb meiega puuviljade shoppingu kaasa ja
jagab soovitusi. Kui kuuleb meie plaanist ujuma minna, pakub ennast meile
giidiks ja soovitab minna lennujaama kanti. Lepime kokku, et käime kodus, viime
turukraami ära, võtame ujumisasjad ja kohtume kell 17 tema turul ning edasi
otsib meile sinnasõiduks takso - 2 kohalikku per kärss. Kodus tiir tehtud,
oleme turul tagasi. Kõrval asub elusloomade turg. Loomade pildistamine tekitab
kohalikes elevust ning neid hakkab igast nurgast välja ilmuma. Mingit probleemi
ei tekkinud, tahtsid lihtsalt pildile saada. Looma- ja puuviljaturu vahel
silmame mutikest, kes saviahju seina küljes leiba küpsetab. Ostame kohe mitu
tükki, otse ahjust. Ülimaitsev. Suundume taksot otsima. Peagi selgub, et taksot
polegi. Mis seal ikka, kannatab ka bussiga sõita. Seekord liiniga 207.
Väidetavalt pidi sellel liinil iga päev mingi kaklus toimuma, kuna sõidab läbi
erinevate arusaamadega inimeste asustuste. Midagi ei juhtu kui välja arvata, et
buss on puupüsti täis ja mega palav on. Viimase otsa läbime teadvuse kaotamise
piiril. Ühes peatuses õnnestub termomeetril näha numbit 54 kraadi (seda muidugi
päikese käes). Kell on umbes 18. Ulme. Bussi lõpp-peatusest võtame taksod 2tk
ja asume teele. Kiirteele. Rand on nagu rand ikka, ei midagi väga erilist.
Õlilaike vees ei ole, kuid see -eest on hõljuv vetikas. Veepiirist vähem kui
100m kaugusel suured kivid, nende taga ahvatlevad lained. Kahjuks rannavalve
sinna ei luba. Kahtleme kohalike ujumisoskuses, kuna lubatakse olla vaid napilt
vöösügavuses vees. Osa seltskonnast arvab, et õlilaikude vahel oli parem. Pole
käinud, ei oska võrrelda. Seltsimees asedirektorist saab järjest rohkem
kleepekas. Üritab seltskonna pikimale tüdrukule külje alla pugeda ja ära
rääkida. Laseme taksod järgi kutsuda. Lubatud 30min asemel saabuvad ca
45...60ga, kohalike värk. Sel korral lendame kiirteel umbes 140..150 km/h. Ühes
iraani päritolu Peugeotis 4 reisijat, teises, vaevu koospüsivas mersus 5. Näeme
ära ka esimese avarii, meist mõnisada meetrit eespool. Ei midagi väga
traagilist, pidavat igapäevane asi olema. Lendame edasi. Linnaservast kesklinna
sõidame metrooga. Asedirektori kaardiga. Jalutame läbi öise vanalinna
kodubussile, astume läbi ka paarist suveniiripoest. Koju saabume südaöö paiku.
Öösel saadame seltskonnast 2tk parimate soovidega lennukile. 25 kohaliku eest
viib üks kodustatud taksojuht ära.


 


8. Päev - Hakkame
lõpetama.



Hommikul ärkame
suhteliselt vara. Otsest põhjust selleks nagu polegi, lihtsalt ärkame enne
kaheksat. Enamus seltskonnast suundub linna kolama. Mina Sirtsuga jään asjadega
kohmitsema. Uurime peigmehe käest, kas ta on meile lennujaama sõiduks bussi
tellinud või peame ise taksondusega hakkama saama. Selgub, et peigmehel mure
naise viisa saamisega. Vaja saata panga väljavõte. Tal arvutit kaasas pole,
ainult telefon ja sellega ta väljavõtte pdf'i ei saa või ei oska võtta. Pakume
võimalust proovida meie tahvliga. Tulgu ainult külla, vahemaa kõigest ca
700..800m jalutada ju. Tal piinlik tunnistada aga ta on meil käinud ainult
autoga ja pimedas ning tal pole õrna aimugi, kus me asume. Hehh, kohalik.
Seletame, otse, kuni teel oleva suure kivini, siis vasakule ja tee lõpust
paremale. Siis veel korra sikk-sakk ümber nurga ja oledki kohal. Ei midagi
keerulist aga orienteerumine pole tema ala. Mis seal ikka, läheme ise. Satume
surnuaeda. Põhimõtteliselt õige koht, kuna maja on surnuaia kõrval, ainult et
mõned head meetrid madalamal ja paarimeetrise kiviaia taga. Teame, et shortcut
on kurjast ent üritame siiski. Õnnestub. Särk on seljas kalts-märg. Päike
lõõskab. Sooja kuskil 40..42 kraadi. Toas on vähe parem, ent siiski on nahk
märg nagu oleks ujumast tulnud. Pakutakse teed ja moosi nagu siin kombeks.
Joome. Võrratult maitsev, nad kohe oskavad! Vaatame ka värsket pulmapiltide
albumit. Kena. Väga kihvtid pildid. Tee joodud, tuleb välja, et majas WiFit ei
ole. Üldse internetti ei ole. Nojah, jalutame siis meile tagasi. Ei jaluta,
saame hambaarstist onupoja autoga. Doktor (nii teda kutsutakse) ise ei tule,
annab auto. Zuts ja kohal. Teeme teed ja siis vaatame seda panga asja.
Tähtsamad asjad ikka ennekõike! Pangast väljavõte käes ja saatkonda meilitud,
ajame veel mõne sõna juttu ja siis jääme kahekesi. Kell kisub vaikselt
pärastlõunasse, kõht hakkab tühjaks minema. Otsustame linna sööma minna.
Helistame ja uurime, mis plaanid on hommikul linna läinud seltskonnal. Lepime
kokku, et kohtume linnas ja sätime kampas sööma. Asume bussidega teele.
Kohtumispaigaks, nagu tavaliselt, väiksem lipp. Tuleb välja, et plaanid on
vahepeal muutunud - pool seltskonnast siirdub koju, palavas linnas käimisest on
neil kõrini saanud. Mis siis ikka, jaguneme. Käime linnas läbi paar õllekat,
mis varasemalt silma jäänud, kuid nende hinnaklass jääb sinna pilvepiiri
lähedale. Siirdume 'kodu-õllekasse' (City Cafe Fontane).  Üleeile oli super teenindus ja siis jättis
igaüks veidi tippi kah. Täna tervitatakse meid juba ukselt ja juhatatakse
kenasti lauda. Tellimus tehtud, saabub kõrtsi pealik (täpset tiitlit kahjuks ei
mäleta). Pakub meile VIP-kliendi kaarti, kuna me oleme sagedased külalised.
Pidavat saama veidi soodsamalt ka iga x korra tagant suisa tasuta. Selgitame,
et oleme täna viimast korda ja varsti läheb lennuk. Meiega liitub
sikk-sakk-ümbernurga-mees. Suundume poodi. Tahame kaasa võtta kohalikku teed,
moosi tee kõrvale, mõned kommid ehk ja kohalikku õlu, mida me igapäevaselt
tarbinud oleme. Seekord plekkpurgis, et oleks julgem lennukiga transportida.
Õllede ostmise juures pakub müüja ka head itaalia veini. Küsin kohalikku.
'Võtke ikka Itaalia, see on palju parem.' Vastan, et kui ma itaalia
oma tahaks, sõidaksin Itaaliasse. Kaup olemas, mahutame võimalikult palju mulle
seljakotti. Paras kandam aga hea ürituse nimel pole häda midagi. Vinnan koti
selga ja tunnen, et siseministeeriumis jälle selline revolutsioonieelne
olukord. Sulgurlihasele on paras surve, ent loodetavasti peab koduni vastu.
Suundume 124 peatuse poole. Tuleb üle tee minna, õigemini küll tee alt,
tunnelist. Tunnel jaguneb: üks trepp suundub kohe teisel pool teed maapinnale
ja teine läheb pikalt edasi, ka järgmise tee alt läbi. Valin esimese ja sätin
minema. Kuidagi märkamatult  sekkub
navigaator 'sikk-sakk ümber nurga'. Paneme siit otse  veidi edasi. 124 teeb siin aasa, saame
varasemast peatusest peale ja seal on ka vähem rahvast. Ta olevat mitu korda
niimoodi käinud. Kohe tuleb tellingutega maja, sellest paar maja edasi ja seal
ongi. Tunnetan, et kisub jamaks, ent mingil salapärasel kombel lepin sellega.
Tulebki tellingutega maja. Tallame edasi. Lõpuks peatume puhtalt jalakäijate
tsoonis. Küsin, et noh, kas on pekkis vä? Mhmh. #$@×#@$#&/!!!!! Türi ja
Paide ja Kunda! Jälle! Krt küll, mitu korda võib sama reha peale astuda, mõtlen
endamisi  ja võtan suuna diagonaalis
tagasi.Teeme umbes 1...1,5km ringi. Higi tilgub ninaotsast ja kipub vahest ka
silma. Isegi päikeseprillid kipuvad uduseks. Surve sulgurlihasele kasvab. Hetk
tagasi olnud äkkviha asendub naerupahvatustega. Väga naerda ei julge, äkki lööb
tagant laiali.. tallame hoogsalt 124 peatuse poole. Asjale lisab vürtsi see, et
see on sama peatus, kust mõni päev tagasi hirmsa haisuga bussi astusime.
Vaevu-vaevu suudan naeru tagasi hoida. Kodu juures hüppame kohalikust marketist
läbi. Võtame mõned õlled ja arbuusi. Meid juba teatakse ja tuntakse. Aegajalt
tervitatakse juba ukselt. Kaup käes, suundume koju asju pakkima. Öösel 2:30
tuleb buss meile järgi. Maksab see 50 kohalikku. Klapime. Iga nägu paneb 8 kohalikku.
Kuivõrd ülejäänud kohaliku rahaga pole varsti midagi peale hakata, loome
õllefondi. Tehakse veel üks tiir kohalikku marketisse. Asjad pakitud, ise
pestud, õlled joodud, tekib lollakas nõutu olek. Uni tikub peale, kell näitab
veidi vähem kui südaöö....


 


9. Päev - Tagasi koju


 Kõik tukuvad. Mõned isegi magavad. Kell näitab
veidi vähem kui 1:30, tuleb kõne. Plaanid muutuvad. Doktoril on linnas miskid
asjaajamised ja ta ei saa tulla meid saatma. See tähendab, et ka peigmees ei
saa. Mis siis ikka, paneme korteri lukku, sõidame bussiga tema juurde ja anname
võtmed ära. Buss saabub õigeaegselt, seda ka eurooplaste mõistes. Pakime end
bussi ja juhendame teed mööda olematuid aguli tänavaid. Kottpime. Ühtki
orientiiri ei näe. Läheme mälu järgi. Tee saab otsa. Kurat. Kuskilt oleme nüüd võssa
pannud. Püüame selgust saada kuskohas, kuid viga ei leia. Laseme bussil ümber pöörata,
ise läheme Sirtsuga taskulambi valguses ristmikku uurima. Jõuame surnuaiale,
täpselt samasse kohta, kus päeval. Pagan, me ju olime õigel teel, kuidas see
siis nüüd enne õiget maja otsa sai? Telefoni teel korraldatakse asjad ringi.
Korteri võtmed jäävad bussijuhi kätte ja ta annab need päeval ära. Kell läheb.
Bussijuhil aguli tänavate vahel keerutamisest pilt sassis ja suunataju kadunud.
Õnneks on tahvel korralikult laetud ja saame Google Mapsi abil tulema. Nüüd
sirgelt lennujaama poole. Kui järsku plõks, bussil kustub mootor ära. Esimesel
korral teeb nalja, et ei oska sõita... Juht mässab süütevõtmega, buss käivitub
taas. Sõit jätkub. Kui masina kustumine hakkab juba tihedaks muutuma, läheb
olukord ärevaks. Lennujaamani on veel päris mitukümmend kilomeetrit. Loobume
konditsioneerist, salongi valgustusest, muusikast ja kõigest, millest võimalik,
peaasi, et kuidagigi liiguks. Viimaks jõuamegi õnnelikult lennujaama. Riigist
väljumine on ikka paras kadalipp. Oleks justkui järjekordades seismise MM’le
jõudnud: lennujaama sisenemisel, metalli väravatest läbi ja passikontroll, siis
piiriületus – täpselt sama, siis toll - jälle sama. Check-in ja boarding veel
lisaks. Ka siin ei saa ilma plaanimuutusteta, muudetakse ära väljuva lennu
värav. Tüüpiline. Lend ise sujub igati kenasti. Ukrainas ca 7 tundi passimist. Üritan
träkki ja eelmise päeva muljeid üles laadida. Träkk läheb kenasti aga muljete
laadimisega läheb kõik viltu - kogu seni kirjutatu kaob. Tuleb märkmetest
taastama hakata. Lõpuks suundume ühte õllekasse. Ainsasse, kus saab kaardiga
maksta ja veedame seal hea mitu tundi. Viimaks Estonian-Airiga koju. Naljatame,
et kui pagasi nüüd ka kenasti kätte saab, võib reisi õnnelikult lõppenuks
lugeda. Nii teemegi… Õnnelik lõpp.

Veel teekondasid






© GeoApe.com 2008-2018