Raja kiiruse/kõrguse profiil



taavi

Automatk karpaatiasse

https://www.geoape.com/tracklogs/automatk-karpaatiasse-5529

Lisas taavi @ 2017-03-20 19:43:51

Kirjeldus

1. päev, 20.03.2017 - esmaspäev
Äratus kodus kell 7, veidike kohmitsemist ja saamegi umbes kell 8 liikuma. Peatus Märjamaa Statoilis (nüüd siis juba Circkle K), laseme paagi täis ja lükkame kohvid, kaheraudsed ja wrapid sujuvalt lipsu taha ning meie kuulsusrikas teekond jätkub. Esimene peatus Ainaži Super Alko poe ees u 1 km Eesti-Läti piirist. Unustasime Vana Tallinnad osta ja nüüd tuleb see viga parandada. Kaup käes, jätkame teekonda. Peagi ületame Leedu piiri. Kell keerab oma näidu veidi üle lõuna - peaks tegema ühe kulinaarse orgia ja seljasirutuse peatuse. Mõne aasta tagusest Austria reisist meenub, et kuskil tee ääres oli üks lahe koduseid toite pakkuv ümarpalgist tareke. Hoiame silmad lahti. Sõidame ja sõidame.. ei midagi.. siis tuleb üks tuttav peatuskoht aga see pole see -  sealt ostsime tol korral jäätised ja kimasime edasi. Miks me tol korral seal sööma ei jäänud ei meenu, samuti ei meenu ka kui pikalt peale seda edasi sõitsime.. samas ega väga vahet poelgi, küll see õige koht kah tuleb. Sõidame ja sõidame, lapsed juba uurivad, et kas täna süüa ikka kah saab? Saab, kui koha üles leiame. Veidi enne Kaunast ongi kenasti tuttav tareke tee ääres, saabub äratundmisrõõm - kellele meenuvad pelmeenid, kellele pannkoogid hapukoorega, kellele kotletid. Astume sisse, perenaine teatab kohe, et kahjuks täna kaardimakse ei toimi ja saab arveldada ainult sularahas. Mis siis ikka, kui sulas, siis sulas. 25€ hiljem on kahed friikad, karbonaad ja pelmeenid söödud ning fantad ja kohvid joodud. Sõit jätkub. Vaatame auto-navi pakutavat saabumise kella.. kuidagi kahtlaselt vara. Samas, ega broneeritud öömajani kilomeetreid kah nagu enam jäänud pole. Suts veel ja olemegi Poolas ja kell keeras ennast 17-lt 16-le. Öömaja on broneeritud läbi Booking.com'i ja oleme selle peretoaga (u 40€) igati rahul. Peremees räägib kenasti inglise keelt ja on igati sõbralik. WiFi toimib korrektselt. Päevaseks kliometraažiks kujunes ca 670km ja sõiduajaks (koos peatustega) 9:45.

2. päev, 21.03.2017 - teisipäev
Ärkame veidi enne 7-t (täitsa ilma äratuskellata), pakime oma kola kokku ja umbes 8:10 paiku sõitsime hoovist välja. Hommikusöögid ja -kohvid võtsime Suwalki Statoilist, ka auto tahtis oma 50L saada. Statoili kohv on sama hea, kuid hot-dogide vahel olev majonees on plikade arvates kuidagi imelik aga õnneks siiski süüa kõlbas. Öine sadu jätkus kuni Bialystokini, seega otsustasime, et seal peatust ei tee ja põrutame edasi Lublinisse. Yr.no ennutsue järgi peaks selleks ajaks, kui me sinna jõuame, juba kuiv ja soe olema. Ongi: õhk +14, ilm küll pilves, kuid päikeseprill on juba vajalik. Teel sinna nägime järjekordselt metskitsi põllul toimetamas. See tekitas diskussiooni teemal, et kui kodus elav kits on kodukits ja metsas toimetav kits on metskits, siis kes on põllul toimetav kits? Jõudsime järeldusele, et see on kultuurkits nagu on metsmaasikas ja kultuurmaasikas. Teekond Bilaystokist edasi kujunes Poola kohta üllatavalt kiireks ja ka liiklust oli kahtlaselt vähe. Vahepeal olime ainus auto teel. Veidi enne Lublint tegime ühes 'rekkameeste' peatuses söögi ja WC peatuse. Söökla oli ehe söökla, mis sest, et suur silt seinal 'Restauracja'. Dešifreerisime mõnda aega vildikaga valgele tahvlile kirjuatud poolakeelset menüüd ning siirdusime siis leti äärde tellimust esitama. Küsisin inglise keeles friikaid. Sellepale kassa taga olnud tütarlaps naeratas kohmetult ja jooksis minema. Imelik.. veidi hiljem leiti köögist teine, vähe julgem teenindaja, kes inglise keele peale küsis ' a po russki  možna? '. No saab ikka, miks ei saa.. hoolimata sellest, et me vene keeles oma tellimust lugesime, siis kõik täpsustused: salatid, joogid jms, küsiti ikka poola keeles. Siiski saime hakkama. Mina tellisin guljašši - sain šnitsli friikatega aga vahet pole, süüa sobis väga hästi. 4 sööki koos jookidega läksid kokku maksma 56 zlotti (ca 13€). Kõhud täis ja põied tühjad, jätkasime oma teekonda Lublini suunas. Tee täitsa OK, siit-sealt veidi rööpas (märkide järgi), kuid 100..140 kiirusega täiesti sõidetavad. Lublinis tegime ühes kaubanduskeskuses seljasirutamise ja jäätise peatuse. Ja siis läks lahti - klassika. Teed paksult autosid täis, kolonn liigub nagu kummipael kiirusega 50 - 70 km/h. Veidi vähem kui 100km enne Rzeszowit arvas autonavi, et sõidame veel u 2,5 tundi. Mõtlesime, et ei saa olla.. 100km ja 2,5 tundi.. päris nii ei olnduki, veidi alla 2 tunni kulus. Enne Rzeszowit on teeremont ja jupp uut teed ehitatud, mis meie navil asjast arusaamise veidi sassi ajas. Meile piisas siltidest 'uwaga', 'objezd'.. noh ja sellele järgneb klassikaliselt 'pizdets'. Selleks ajaks jõudis muidugi ka päike loojuda, et ikka põnevam oleks. Kuivõrd omal kadus meie asukohast pilt ära, siis usaldasin navit ja sõitsin nii nagu see juhatas. Asulas, enne Rzeszowit, tänavalgustus on aga see ei tööta. Kogu asula peale nägime kahte helkuriga inimest. Ülejäänud olid nagu tondid - ilmusid ei tea kust. Rzeszowist läbi sõites avastasin, et navi näitab Finishi lippu täpselt tee peale. Sõida siit aga 1,4km otse edasi ja oledki kohal, ei mingit mahapööret ega midagi.. kahtlane. Tee muutus selliseks nagu linnast väljuvad teed ikka, 2+2 rada, millest osa remondis. Kilometraaž sihtkohani tiksus armutult nulli poole, kuni ühel hetkel ka nullini jõudis. Sel hetkel olimegi õiges kohas, hotell kenasti tee ääres, heki taga. Päeva pikkuseks kujunes 560km ja umbes 11,5 tundi (koos peatustega). Õhtusöögi tegime hotelli restoranis (lihtsalt ei viitsinud kuhugi jalutama hakata) Õhtusöögi maksumuseks (4 praadi + 2 magustoitu + joogid) kujunes ca 27€.

3. päev, 22.03.2017 - kolmapäev
Hommik algas nagu tavaks saanud, varakult. Uni läks ära juba 5:25 kohaliku aja järgi. Hommikusööki hakati serveerima 7:00. Mõtlesime, et oleme kavalad ja läheme varakult sööma, sest siis on valik suurem. Aga oh üllatust, restorani saal oli juba rahvast täis. Valik oli sellegipoolest täiesti normaalne ja saime korraliku keretäie. Poole üheksa paiku andsime toa võtmed ära ja sättisime minekule. Pakkisime oma kraami autosse kui hotelli admin meie juurde tormas ja vigases inglise keeles teatas, et meil tubade eest veel maksmata. Ups, kas tõesti??? Vilistasime korraks krediitkaarti ja saimegi zlotid sirgeks. Nüüd võis ausa näoga sõitma hakata. Ilm polnud eriti kiita: +9 ja vihm. Õhtust oli meelde jäänud, et u 1,6 km enne hotelli oli tee ääres miski market, kuid valges seda enam ei leidnud. Võtsime suuna Kosice peale. Rzeszowist väljumine paistis minevat sama rada nagu öhtune tulemine- kulgeme kummipaela kolonnis kiirusega 30-70 km/h. Seega otsustasime, et ei liigu seekord mööda põhimaanteid, vaid valime hoopis mägisemad ning põnevamad külavaheteed. Ilm läks sõites järjest paremaks. Peale suurt hulka üksteise külge kleebitud külasid ja nendes olevaid uskumatult palju erinevaid kirikuid, jõudsime viimase Poola Statoilini. Seal sai tangitud nii auto kui lapsed. Kommentaarina öeldi, et nii häid hotdoge pole veel kuskil olnud.
Veidi enne Poola-Slovakkia piiri köitsime Poola piirivalve tähelepanu, kes ennast tee äärde olid sättinud. Üks meestest haaras saua, teine binokli. Auto numbrit nähes loobuti millegipärast saua kasutamisest. Piiril sai tehtud mõned fotod ning sõit jätkus mööda suhtelist tühje mägiseid teid. Piir oli ka kõige kõrgem punkt tänasel päeval. Esimesed Slovakkia külad ei erinenud eriti Poola omadest. Ainus vahe oli võib olla selles, et nüüd hakkasid silma igal pool Slovakkiasse saabunud pagulaste rühmad, kes enamasti lõid lihtsalt hulgakesi aega surnuks. Peale selle oli selles piirkonnas suhteliselt prügine, kuid pole kindel, kelle tekitatud see võis olla.
Kosicisse saabudes tervitas meid päike ja +18. Lõpuks sai ka kevadet nautida. Hotelli, 'Penzion set', leidsime väikese vaevaga üles- tuli imelikult nurga tagant ja läbi kortermaja hoovide kohale jõuda. Hotell ise on väike aga vägagi viisakas. Sättisime end sisse ning tegime seejärel väikese jalutuskäigu lähedal olevasse kaubanduskeskusesse, et  tutvuda kohalike õllemarkide ja maiustustega. Õlu on siin muideks peaaegu poole odavam ja maitsel pole ka viga. Õhtusöögi tegime hotelli restoranis, kust sai siiani parimaid kartulipelmeene. Pelmeenid sai tellitud küll sibula piruka pähe, kuid pettuma ei pidanud. Praadide hinnad olid siin meiega suhteliselt samas hinnaklassis. Päeva pikkuseks kujunes ca 256km ehk umbes 6 tundi (koos peatustega).

4. päev, 23.03.2017 - neljapäev
Päev algas kell 6 hommikul väljast kostvate heliefektide saatel, mis tähendas tugevat vihmasadu ja äikesekõminat. Poole kaheksast sai hommikusöögil käidud ja veidi enne 9-t oli kola koos ja seltskond autosse pakitud. Võtsime suuna Ukraina piiri poole, kus erinevate kuulduste järgi võis piiriületus aega võtta poolest tunnist 6 tunnini. Sõit kulges suhteliselt rahulikult. Kella 10-ne ajal tegime veel viimase Slovakkia peatuse, et kohvi juua. Topeltespresso oli siiani kõige kangema iseloomuga. Silmi päris ruutu ei vedanud aga suurt puudu ka ei jäänud. Piirile jõudsime kell 11. Võtsime sappa ja jäime ootele. Meie ees ootas veel 5 autot. Oli lootust, et ei lähe hirmus kaua. Esmalt astus meile ligi Slovakkia tolliametnik, kes vaatas üle passi ja pagasiruumi. Kirjutas üles auto läbisõidu, mis hetkel näitas 1840 km. Järgnes Slovakkia piirivalvuri ülevaatus. Võeti passid, vaadati pagasiruum, loeti üle autos olevad näod ning umbes 11:20 lubati Slovakkiast lahkuda Ukraina piirile. Saime sõita mõne meetri kui meid pidas kinni sõjaväevormis mees, vist piirivalvur, kes andis meile kätte mingisuguse tšeki auto numbri ja inimeste arvuga. Edasi saime liikuda veel mõnikümmend meetrit, kui jõudsime kontrollputkadeni. Sõjaväemundris piirivalvur andis käega märku peatumiseks ning suunas mind esimese putka juurde, kus löödi kõigi passidesse ja tšekile riiki sisenemise templi. Küsiti, kuhu lähed. Vastasin, et Khust, Tšernivits, Lvov. Seepeale küsiti suuri silmi tehes, et mis teed seal Khustis? Sai vastatud, et seal on autotehnika kool. Putkas istuja manas näole totra näo ja uuris: 'Tõ što, professor štoli?' Seda au ma endale ei võtnud, vaid tunnistasin ausalt, et isa on õpetaja. Sain passide pataka kätte, pidin näitama veel ühele ametnikule pagasiruumi ja kindalaeka sisu ning kinnitama, et 'Vse litšnije veši' ja võisin edasi liikuda. Järgmise tõkkepuu juures teatas tšeki  võtnud sõdur, et meil on üks tempel puudu ja kadalipp pole veel läbitud. Tšekk ulatati tagasi ja kamandati 'Nazad!'. Et mitte jalgu jääda, parkisin auto poolele maale, kus siis üks ametnik hõiskas, et tule koos autoga. Tema juurde jõudes kontrollis ta nimed ja tahtis pagasiruumi vaadata. Küsisin, kust selle teise templi peaks saama? Selle peale tegi ta veidra näo ja uuris: 'Tõ pervõi ras?' - Otse loomulikult 'Pervõi'- 'No jasno!' ja näitas teise putka peale. Tolliametnik polnud ju meie passe veel näinud! Lõpuks saime ka puuduoleva templi. Viimase tõkkepuu juures olev sõdur võttis tšeki ära. Uurisime, kas nüüd on kõik? Sellepeale tuli lakooniline vastus- 'mhm'. 12:05 olime Ukrainas. Uskumatu, ainult tund aega!!!
Uzhgorodis otsisime üles lennujaama, et näha, kas ja kuhu siit lennukiga saab. Vastati:'Igale poole Euroopasse, kuhu aga tahad.'- 'Kust pileteid saab?' - 'Pileteid osta ei saa.' - 'Mis tähendab, ei saa?' - 'Kas teil lennukit ei olegi?'- 'Ei ole, jah!'- 'No siis ei saa...' Nojah, kui ei saa siis ei saa. Siiski oli auto kõrval reklaam 'Regulaarlennud Kiiev- Uzhgorod- Kiiev'.
Võtsime suuna veinipiirkonna Vinogradi poole. Teekond läbi Uzhgorodi meenutas kangesti Bakuu äärelinna liiklust: kõik liiguvad, kuid kes, millal ja mis järjekorras, jäi arusaamatuks. Tänavad oli lipp lipi peal, lapp lapi peal. Maantee sellele vaatamata siiski suhteliselt OK. Maanteel sõites mõtlesin, et räägiti kohutavatest teedest Ukrainas. Teed pidid olema nii viletsad, et peaaegu nagu polegi teid. Ilmselge liialdus. Meil näitas spidomeeter 100+ km/h. Peateelt Vinogradi peale maha keerates muutus tee kvalteet oluliselt. Löökaugus muutusid suuremaks ja sügavamaks. Kiirelt sai selgeks, et kui isegi ees loksuv Kamazimees pidurdab ja põikeid teeb, siis on mingi jama tulemas. Selle asemel, et valida, millisest august mööda sõita, tuleb valida auk, mille läbimine on vähem valus. Meie liikumiskiirus langes kohati 7 km/h peale. Tundus, et GPS juhatas meid kõige otsemat teed mööda. Tee ääres laiusid kasvuhooned ja kattelooriga kaetud põllud nii kaugele kui silm ulatus. Selline vaade avaldas igatahes muljet. Tekkis diskussioon, et kui põldude ja külade vahel teid õieti pole, siis kuidas nad oma saadusi turule toimetavad? Vinogradist Khusti suunduv tee oli see-eest üsnagi talutav. Kannatas sõita 70-100 km/h.
Khusti jõudsime umbes nelja paiku. Hotelli leidmisega raskusi polnud. Päike paistab, sooja +22, mis sa hing veel tahta oskad? Mõned külmad õlled ehk. Õhtune 'pralle' hotelli restoranis maksis kogu kamba peale veidi alla 50-ne euri. Prae keskmiseks hinnaks tuli umbes 2,5 euri. Päeva pikkuseks kujunes ca 225 km ehk 7 tundi (koos peatustega).

5. päev, 24.03.2017 - reede
Täna magasime kaua- magasime lausa kaheksani. Peale hommikusööki asjatasime linna peal. Liikuma saime seega umbes 12-st. Esimene sihtpunkt oli õhtusel jalutuskäigul nähtud mäe tipus valgustatud kindlus, no tegelikult kindluse varemed.Autoga pääsesime umbes poolele mäele. Edasine tõus tuli võtta jalgsi. Naha sai igatahes märjaks. Mingil salapärasel kombel kadusid lapsed meie selja tagant ära. Nemad olid otsustanud minna üles otsemat rada pidi. Vaade varemete vahelt linnale oli vägev. Tükk aega hiljem jõudsid ka lapsed kindlusenii. Kahjuks viimane lõik mööda vertikaalset kindluse müüri osutus neile üle jõu käivaks. Teekond alla tagasi oli veidi kergem, kuid jalalihaseid tappis ikkagi. Jätkasime sõitu Sineviri järve poole. Poolel teel mägedesse pidasime tee ääres kinni, kuna silma hakkasid lauale paigutatud punase vedelikuga pudelid. Meid oli juba varemalt vaevanud küsimus, kas tegemist on veini või mahlaga. Kohale tõtanud mammi kinnitas meile, et tegu on tõesti kohaliku veiniga. Ühel pudelil lubati degustatsiooniks kork maha keerata. Liitrine pudel maksis ca 1 euro. Täpse raha puudumisel saime 3 liitrist pudelit 100 kohaliku raha eest. Peale kerget keelekastet teekond jätkus ja seda juba rõõmsamas meeleolus. Hoolimata sellest, et päikeseline +22 kraadi asendus hoovihma ja +6 kraadiga. Peale tõsist slaalomit aukude vahel, jõudsime kella 16 paiku järve raja parklasse. Ajasime soojemad riided selga ja toekamad jalanõud jalga. Rajale minemise eest küsiti täiskasvanult 15 ja lapselt 3 kohalikku raha. Järveni oli kirjade järgi 1200 m, kõrguste vahega u 100-150 m. Tõus oli kohati jäine ja libe. Ka all parklast öeldi, et suverehvidega pole mõtet trügima hakata. Tiir ümber järve kulges kohati umbes poole meetri paksusel lumel. Suvel võib seal päris idülliline olla. Raja rahulikuks läbimiseks kulus meil 1,5 tundi. Tagasi jõudes tegime kerge shoppingu kohalikus suveniiripoes ning suundusime seejärel kohalikku restorani sööma. Õhtusöök kuuele koos õllede, kohaliku veini ja paari magustoiduga läks maksma ca 27 euri. Kuna pimedas löökaukude vahel slaalomi sõitmine ei tundunud eriti ahvatlev, siis jäime siia hotelli 'Arnika' ööbima. Kolm tuba maksis umbkaudu 55 euri. Hotell ise on kolmekordne palkmaja, mille toad on üpris õdusad. Träkiga läks pahasti, kuna telefoni aku tase langes vahepeal alla kriitilise piiri. Seega ei oska ka tänast kilometraaži täpselt öelda, kuid see peaks jääma 100-150 km. kanti.

6. päev, 25.03.2017 - laupäev
Hommik saabus kuidagi kiirelt, mis sest, et äratus oli alles kell 8. Tund tavapärasest hiljem selle pärast, et söögimaja, kus hommikusööki pakutakse, avatakse alles kell 9. Hommikusööki saab valida menüüst (muuseas, hindade asemel on tärnid), igaüks ühe portsu.. lisa tuli eraldi maksta. Peale tellimuse võtmist hakati siis alles meie omlette küpsetama. Ootamine tundus kuidagi pikk.. siiski umbes 45 minutiga saime söödud ja siis asju autosse pakkima. Katuseboksi avades avastasin, et autol on katus jääs. Auto näitas temperatuuriks +2. Ümbritsevate mäetippude pealt oli juba tõusev päike näha aga meieni see siiski veel ei ulatunud. Umbes 10:30 paiku saime liikvele. Eileõhtusel 'tootmisnõupidamisel' sai otsustatud, et jätame ära päevase jalgsimatka Hoverla tippu (erinevate allikate alusel peaks see olema ca 8km üks ots). See jääb mõneks teiseks korraks kui vähem riideid ja ise paremas vormis. Seega, on eesmärgiks jõuda õhtuks Chernivitsi. Selleks, et oleks piisavalt põhjust eesmärgi nimel pingutada, broneerisin Booking.com kaudu ka hotelli ära.
Sinevirist välja viib üks tee, seega ca 15km mööda tuldud teed tagasi ja alles siis saab valida, kas võtta suund korraks Lvov'i peale ning siis keerata Chernivitsi või keerata nina lõunasse. Otsustame viimase kasuks. Põhimõtteliselt sõidame paralleelselt sama teega, mida mööda me eile tulime, ainult selle vahega, et nüüd sõidame mööda mäe teist külge. Ja noh.. see tee on ikka aukus küll. Lõpuks polnud ebaasfaldist midagi alles, oleks justkui pinnastee. Sõita sai - keskmiseks kiiruseks kujunes vist ca 15-20km/h. Aga selle eest oli täitsa huvitav. Reklaambrožüürides  on kenad pildid loodusest ja mägede vahel voolavatest jõgedest.. aga samas on selle jõe kaldad paksult igasugu prügi täis, eelkõige plastikut. Täiesti ulmeline kui palju seda plastiku laga võib olla - uskumatu. Ühelt kõrgelt kaldalt otsisme kohta, kus puid ees ei oleks, et head pilti saada, kui märkasime jões olevat plastikulagast moodustunud saart. Varem olin sellisest ainult kuulnud, et kuskil ookeanis pidavat olema aga nüüd nägin siis ka oma silmaga. Üldse tundub see prügikultuur kuidagi imelik. Paistab, et prügi konteiner lihtsalt kallataksegi üle aia, mäe nõlvast alla. Paaris kohas jäi mulje nagu oleks prügiga lausa mäe nõlva püütud täita. Umbes lõunaks jõudsime mägedest läbi ja keerasime bensukasse, et teha ühed kohvid ja jäätised. Seal avastasin ka, et pagana telefoni träki logger on jälle villast pannud ja pole träkki loginud. Kuradima kahju. Pärast mõningast rebuutimist ja vandumist hakkas asi siiski jälle tööle. (võib-olla õnnestub millalgi, puuduv osa täkist [umbes 120..150km] käsitsi vahele joonistada.). Ilm on ilus, päike paistab, sooja on küll ainult 13-15 kraadi aga päikese käes ja tuulevarjus võtab ikkagi naha märjaks. Jätkame oma teekonda piki piiri ning keerame uuesti mägedesse. Kulgeme löökaukude vahel pendeldades ja kõikvõimalikke haake tehes edasi, näidates tippkiiruseid vahemikus 50-70km/h. Tunneme, et võiks kuskil väikese seljasirutuse ja kulinaarse orgia teha. Hoiame silmad lahti ja vaatame, mis teele satub. Ühel hetkel seisiski tee ääres täiesti huvitav palkehitiste kompleks, koos klassikaise 'turisti lõksuga' (suveniiride äri). Siin teemegi söömapeatuse. Meil ju külmkapimagnetid veel ostmata. Uurides erinevaid suveniire avastame järsku, et siin ongi Euroopa keskpunkt. Hea, et tuimalt mööda ei pannud. See oli mul isegi ühe nö läbikäimise punktina kaardile märgitud. Punkt võetud, sätime end sööma. Lauda toodud menüü laseme vahetada inglise keelseks. Veidral kombel asendub menüü raamat A3 formaadis kiletatud paberiga aga meid see ei sega. Tellimuse esitamisel selgub, et teenindaja ei saa mõmmigi aru.. käib iga tellimuse peale teiselt abi küsimas, mis see ja teine on ja tähendab. Lõpuks, kui laudakandmiseks läheb, selgub, et meil tuli enam-vähem 2 praadi näo kohta.. aga pole hullu kõik süüakse ära. Kõhud täis jätkame teekonda. Olles nüüd targemad jälgime ka järgmise 'plaanitud' punkti asukohta, et sellest mööda ei põrutaks. Selgub, et juga/kosk, mis märgitud on, asub teest 7km kõrval. Egas midagi, keerame siis tee pealt maha ja kulgeme mööda metsavahet ikka mäest üles ning jõuamegi parklasse. Ka siin on hulki turistidele mõeldud suveniirikaid püsti pandud.. Tekib kahtlus selle majanduslikus tasuvuses aga ju siis ikkagi tasub ära. Juga/kosk ei olegi midagi eriti suurt-uhket ja võimast, võrreldav meie Valaste joaga aga vähemalt käidud ja märk kirjas. Metsast väljudes näitab GPS Chernivistisini veel 160km ehk kohalikke teeolusid arvestades oma tubli 4 tundi sõitu. On täiesti ilmne, et jääme pimeda peale. Üritan hoida kiirust nii kõrgena kui vähegi võimalik aga aukude vahel laveerimine ja pidev kiirendus-pidurdus võtavad siiski oma. Keskmiseks kiiruseks kujuneb kuskil 25-30km/h. Siledamatel lõikudel saab kohati isegi 90ni kiirendada aga seda mitte kauaks, maksimalselt kilometriks kui tuleb jälle august läbimiseks kiirus umbes 2-3km/h peale maha pidurdada. Kohalike sabas sõitmisega on nii ja naa olukord. Ühest küljest on hea lasta tal esimesena auku sisse sõita ja ise siis selle järgi, kas etem põige teha või hoog maha pidurdada. Teisest küljest aga varjab ta osa teed ära ning kokkuvõttes ikkagi jääb aukude vahel parema trajektoori valimiseks vähe aega. Kolomyya lähistel sõidame juba kottpimedas. Samuti pole ühelgi jalakäijal ega hobuveokil ühtegi helkurit või tulukest ja need ilmuvad nähtavale ei kuskilt. Ka teekatte märgistust või teeäärset helkurpostide rida võib vai ette kujutada. Neid siin pole. On hästi kui teekate on. Siiski Kolomya'st Chernivitsi on uus ja värske tee tehtud. Auke pole ja tee on sile. Enamik sellest sai sõidetud ühe kaubiku sabas, mis nii umbes 120-130km/h kiirusega minna andis. Kohe lust oli vaadata kuidas navi peal kaugust sihtkohani näitavad kliomeetrid vähenesid. Kiirusepiirangutega on olukord segane. Asulates peaks justkui olema piirang 60km/h ja asulavahelistel teedel 90km/h. Tegelikkuses on aga nii, et sõidetakse täpselt nii kiiresti kui keegi julgeb ja vahet pole, kas asulas või maanteel.
Umbes 20:30 paiku saabume hotelli (Gold Georg Palace). Jääme siia kaheks ööks.  Sõidupäeva pikkuseks kujunes ca 360km ehk ca 10 tundi (koos peatustega).

7. päev- 'Munapäev', 26.03.2017 - pühapäev
Ärkamine 7:30 pole just kergete killast. Eelmine õhtu venis veidi pikemaks ja öösel keerati pealekauba kella tund edasi. Suundume hommikusöögile, mille lisaks ostsime. Rootsi laud pole just rikkalik, kuid kõhu saab täis ja söök on siiski maitsev. Plaanime minna Kolomyyas asuvasse pühademuna muuseumisse. Kõigepealt tuleb aga sularaha varusid täiendada. Siin maal pole siiani eriti kaardimakse levinud, kuid see võib olla ka lihtsalt piirkonna eripära. Paaril eelmisel päeval on juba automaadi ründamist proovitud aga siiani pole sealt peale oma kaardi midagi kätte saanud. Seekord läheb õnneks.
Muuseum asub praegusest asukohast u 80 km kaugusel ja seda sama teed mööda tagasi, mida eile sai pimedas sõidetud. Õnneks on see teelõik väga heas korras- uus asfalt ja löökauke veel ei ole. Kohalikud lendavad kiirustel 120+... ka asulas. Hommik on üsna jahe: +3 ja hoovihm. Kolomyyasse jõudes oli juba poole soojem +5 aga selle eest kuiv. Leiame muuseumi suurema vaevata üles. Kahjuks giidi teenuseid kasutada ei saanud, kuna saadaval oli ainult ukraina keelne giid, seega pidime ise hakkama saama. Muuseum pole kuigi suur aga väljapanek on muljetavaldav. Soovitan julgelt külastada kui siiakanti sattuma peaksite.
Chernititsis põikasime linna peateelt korraks kõrvale, et vaadata künka otsas märgatud lossi, mis osutus kohalikuks ülikooliks. Kompleks iseenesest on kihvt. Esialgu oletasime, et tegu võiks olla mingi kloostriga. Tüdrukutel tekkis küsimus, et kas sinna sisse ka lastakse? Vastus tuli kiirelt: 'Lastakse küll aga välja enam ei lasta!' Edasi sattusime ühesuunaliste tänavate rägastikku. Ühel ristmikul vasakpööret tehes kuulsime seljataga pasundamist. Järgmise foori taga järgnes pasundamisele situatsioon sarjast 'Võimalik vaid Venemaal'. Kõrvale sõitnud auto tumendatud klaas lasti alla ja auto roolis olnud keskealisel meesterahval oli meile midagi öelda- oletatavasti tuli sealt ukraina keelne sõim aga päris kindel pole. Kuna keelest aru ei saanud, kurikat me osta jõudnud ei ole ja midagi mõistlikku talle öelda ei olnud, siis jätsin ta järgmisel fooril oma selja taha. Tundus, et tal polnud siiski midagi üliolulist meile öelda, sest edasi ta meie vastu enam huvi ei tundnud.
Parkisime auto ja suundusime sööma hotelli kõrval asuvasse restorani 'Kleopatra'. Sealne teenindaja valdas vene keelt sama palju kui mina. Suureks plussiks oli ukraina keelne menüü fotodega ja teenindaja inglise keele oskus. Süüa sai hästi ja meie mõistes odavalt. Peale söömingut ja väikest shopingut käisime tiiru hotellis. Seejärel plaanisime aega surnuks lüüa kuskil lähedal asuvas kohvikus. Google Mapsist leidsin väikese jalutuskäigu kaugusel ahvatleva nimetusega restoran-kohviku 'Love Story'. Jalutuskäik sinna kulges läbi tõelise nõukogudeaegse idülli: väsinud kortermajad, kangialused ja vahekäigud. Sekka ka mõned prügikastis sobravad eluheidikud. Sihtpunkti jõudes ei paistnud 'Love Storyt' kuskilt. Lõpuks leidsime apteegi tagant torniga majakese, mis osutus otsitavaks kohaks. Tundus veidi imelik. Kuna me selle jalutuskäigu juba ette olime võtnud, siis astusime siiski sisse, et kohvi juua. Ukse avades tungis ninna kopitanud ja suitsust läbi imbunud aroom. Nurgas jorisesid mingid kohalikud parmud, ju oli nendel mingi oma story. Arvasime, et me seda kohvi nii väga ei tahagi ja jalutasime tagasi.
Tänaseks läbisõiduks kujunes tagasihoidlik 160-170 km.

8. päev, 27.03.2017 - esmaspäev
Ärkasime akna taga lärmava asutuse alarmi peale, mis hakkas tööle veidi enne kella seitset. Hommikusöök söödud, tuli linna peal väike asjaajamine korda ajada.  Esialgu polnud ilm eriti lootustandev: sooja kõigest +3 ja külm tuul. Linnast saime minema umbes kella 11 paiku. Põikasime tankimiseks läbi veel linna servas olevast OKKO tanklast. Seejärel sai suund võetud päevaplaanis olevate kivilinnuste poole. Esimene asus linnas nimega Hotin, mis asus Chernivitsist u 80 km kaugusel. Õnneks oli lõunaks juba päike väljas ja sooja +13 kanti. Linnuse juures tuli piletite lunastamiseks välja käia 25 grivnat täiskasvanu kohta, mis meie mõistes tähendas u 86 senti. Möödudes parkla serval paiknevatest suveniirilettidest, mis tugeva tuule tõttu ähvardasid kraamist tühjaks lennata, avanes nurga tagant igati muljet avaldav vaade jõe kaldal seisvale linnusekompleksile. Linnuses asuva muuseumi ruumides oli vaatasime erinevaid väljepanekuid: relvad, riided, maalid. Ei puudunud ka piinariistade väljapanek. Linnuse külastusest sai hea elamuse, mida võib julgelt teistelegi soovitada.
Sõitsime Hotini linnast u 40 km edasi linna nimega Kamyanets-Poldilskyi, kus linna väravate vahelt läbipääsemiseks tuli lunastatada 10 kohalikku. Sõitsime linnusest mööda üle silla, kust sai ehitist eemalt vaadata ja jäädvustada. Kuna kätte oli jõudnud lõuna, siis otsustasime väikese söömaja korraldada. Pargitud auto juures oli välimuselt sobiv  söögikoht. Kivimüüris asuv söögisaal oli suhrteliselt jahe ja väike, kuid pika ootamise järel sai siiski midagi kõhtu. Saime auto ilusti linnusemüüri äärde pargitud ja suundusime väravate juures oleva kassa juurde. Hetkeks tekkis kahtlus, et sisse enam ei lastagi, sest kell on juba 4 läbi. Kassas olev näitsik aga lubas lahkesti pileti osta, mis maksis samuti 25 kohalikku. Linnuse hoov tõi iseenesest silme ette meie Rakvere linnuse. Hoovis oli erinevaid väiksemaid atraktsioone lastele: sai vibu lasta, münti vermida ja mööda linnust turnida. Peale kiiret ringi linnuses võtsime suuna Ternopili linna poole, kus meil tänaseks hotell broneritud oli. Sõita tuli umbes sadakond kilomeetrit. Vaated mägedele on asendunud vaadetega lõpututele põldudele. Tee on enamasti konarlik, kuid leidub ka siledamaid lõike.
Ternopili jõudsime kell 19. Hotell Sapsan asus linna serval järve ääres. Hotell pole suur. Vastuvõtus istuv tütarlaps väga sõbralik ja abivalmis, suhtleb ilusti ka muus keeles kui ukraina. Tuntakse muret, kas parkimiskoha ikka saime. Kui ei, siis kohe vabastatakse meile kinni hoitud koht. Vabandatakse teisel korrusel asuvas restoranis peagi algava peo pärast, kuna seda on tubadesse kuulda. Kuid lubaduse järgi toimub pidu kella 23-ni- ja täpselt nii hiljem ongi. Õhtusöögile läheme esimesel korrusel asuvasse restorani, kus tehakse tõesti maitsvat sööki. Täpiks 'i' peal on magustoiduks tellitud firma struudel, mille serveering ei jäänud maitseomadustele sugugi alla. Peale korralikku õhtusööki tegime plikade tungival soovil veel väikese jalutuskäigu järve promenaadil, kus nende rõõmuks ka mänguväljak oli.
Päeva läbisõiduks kujunes seekord tagasihoidlikult 245 km.

9. päev, 28.03.2017 - teisipäev
Sel korral saabus hommik nii umbes 8 paiku. Hommikusöögi saame hotelli all olevast restoran-baarist. Ka siin on mingid portsud igale näole ette nähtud. Igaüks saab etteantud menüüst omale valida ühe söögi ja joogi, kui midagi muud või enamat tahta, tuleb juurde maksta. Hinnad muidugi ei ole üldse märkimist väärt. Hommikusöök söödud, peame väikese plaani, et kuidas edasi- õhtuks on Lvivis (Lvovis) hotell broneeritud ja autonavi järgi kulub sinna jõudmiseks umbes 2,5 tundi. Üks valik on kolada Ternopil'i linnas ringi ja siis teele asuda, teine valik on kohe teele asuda ja Lvivis kolada. Otsustame teise valiku kasuks. Sõidule kulubki veidi üle 2 tunni. Teed on nagu ikka, kohati enam-vähem sile, kohati hirmsasti aukus, kuid nüüd lisandus veel veider lainetus ja pikirööpad. Üle 80km/h väga tihti sõita ei kannata.
Lvivis on ilm ilus- termomeeter näitab küll vaid tühised +16..+18 kuid päikese käes on t-särgi väel täiesti paras olla. Kohalikud käivad suhteliselt paksude jopedega. Teegime check-ini ära ja siis otsustasime vanalinnas ringi vaadata. Kuivõrd aeg oli juba seal maal, et võiks midagi süüa vaadata, otsustame suunduda sellisesse kohta nagu 'Krivka'. Olemuselt on see tehtud meie mõistes metsavenna punkri stiilis. Kohalike jaoks on see vastupanuliikumise teemaatika. Väliselt ühtegi viidet ega silti ei ole - on lihtsalt puidust uks ühes kangialuses, mis koputamise peale avaneb. Uksel seisab automaadiga tunnimees, kellele tuleb öelda parool: 'Slava Ukraina' (Elagu Ukraina). Seepeale pääseb sisse. Enne treppidest laskumist tuleb võtta tunnimehe pläskust üks terav naps. Seejärel juhtatakse lauda. Õhkkond on igati vägev. Söögiks tellime 2x0,5m vorsti, ehk siis ühe meetri vorsti. Jutu järgi pidavat Ukraina vastupanuvõitleja selle üksida ära sööma, muidu sattuvat ta teiste pilkealuseks. Menüü on kujundatud vastavalt ajastule ja selle tagaküljel on ära toodud reeglistik, mille rikkumisel võidakse rikkuja deporteerida välipostile. Ühe punktina on kirjas näiteks vene keel, eriti vene keeles vandumine. Aga sama punkti täiendusena on öeldud, et Ukraina keelne vandumine on tolereeritav. Kes Lvivi satub, soovitan kindlasti see koht üles otsida ja seda külastada. Elamus on vägev. Muuseas, arve tuuakse teile pärast lauda padrunikestas. Meie 'õhtune pralle' läks maksma koos (väikese jootrahaga) 1000 kohalikku ehk umbes 35€. Kõhud täis, tuju hea teeme tiiru vanalinnas ja suundume tagasi hotelli.

10. päev, 29.03.2017 - kolmapäev
Hommik saabus kuidagi kiirelt. Telefonile oli saabunud sõnum, et paar asja ei toimi ja need oleks kiirelt korda vaja saada. Egas midagi, saatsin teised hommikusöögile ja ise jäin tuppa tööasjadega toimetama. Ajaks, mil teised sööminguga ühele poole said, jõudsn ka mina oma asjadega valmis. Lapsed olid internetist leidnud, et meist ca 5,6km kaugusel on veepark. Sirts leidis ca 17km kauguselt omal ajal koobastesse rajatud kloostri ja veekeskuse juures, kohe teisel pool teed, ühe kaubanduskeskuse. Pidasime plaani, kas ja mis me läbi käia jõuame, kuna kella 17ks peame hotellis tagasi olema, et 18ks siinsete tähtsate tegelastega õhtusöögile jõuda. Rehkendame, et kui 2 tundi veekeskusele pühendada, siis peaks saama ka rahulikult ostukeskuses tiiru teha. Kloostrisse vist ei jõua, kuna liiklus ja teeolud on teadmata. Esimese hooga peame paremaks takso võtta ja oma auto hotelli parklasse jätta, kuid siis otsustame ringi ja läheme oma autoga. Veekeskus avatakse kell 10.00. Oleme ka selleks ajaks kenasti kohal. Siis aga selgub, et keskus avatakse küll kell 10, kuid liutorud jms atraktsioonid avatakse alles kell 12. Küsime veel igaks juhuks üle, et kas ikka on nii nagu me aru saime.. jah nii ongi. Imelik igal juhul. Veekeskuse külastamine, kus atraktsioonid veel suletud, ei tunud kuigi atraktiivne. Otsustame, et teeme siis esmalt tiiru kaubanuses ning siis umbes 12 paiku suundume veekeskusesse. Ostukeskusest leiame Euronicsi laadse poe, kust ostan akupanga, et püsivale 'kas laadijat saaks' murele leevendust saada. Ostuprotsess on pisut omapärane: alustuseks tuleb saalist leida müügimees (meie puhul siis selline, kes inglise või vene keelt kõneleks), seejärel vormistab ta ostu paberid ning edasi saab kassasse maksma. Muuseas, kassaproua istub sama laua taga, kus müügimees pabereid vormistab. Kaardimakse tehtud, ostutšekk käes, suundun poe ukse poole, kui turvamees mulle õlale koputab. Tema juures oli mul veel käimata. Uuris tšekki ja uuris kaupa, lõi tšekile pitsati peale ja võisngi poest lahkuda. Turvaväravateni jõudes hakkasid need aga vilistama. Suundusin tagasi, mispeale truvamees näitas, et savi, astu aga julgelt edasi. Enne järgmisesse poodi minemist viisin igaks juhuks akud autosse ära, järgmisel turvamehel ei pruugi nii savi olla. Selveri laadses toidupoes tegime suurema kommiostu tuuri. Komme müüakse nii lahtiselt kui pakendatuna. Muuseas, lahtiselt võid osta ka erinevaid jahusid, mannat, tatart, herneid ja makarone. Ise tõstad omale kliekotikesse nii palju kui soovid. Ise pead oma kauba ära kah kaaluma. Kaaluga opereerimine aga nõuab veidike harjumist. Põhimõtteliselt on protsess lihtne: kaup kaalule ja valid õige kaubanimetuse ning triipkoodiga kleepekas trükitaksegi välja. Trikk aga seisenb selles, et alustuseks tuleb leida õige kaal, seejärel kaalu menüüst õige kaubagrupp ja siis õige kaup. Loomulikult on kõik nimetused ainult ukraina keelsed. Mõnda aega nuputamist ja katsetamist, saamegi asjale pihta ja suuremat sorti kommide kaalumine läheb lahti. Shoppingu tuur tehtud suundume veekeskusesse, õues päike paistab ja sooja umbes +18. Loodame, et äsja ostetud shokolaadid väga üles ei sula. Veekeskusesse sisenemisel on segadust kui palju.. Riietuskabiinid toimivad lüüsi põhimõttel, ühest uksest sisse ja teisest välja. Riietuskabiinis sätid endle ujumisriided selga, seejärel korjad oma kompsud kaenlasse ning alles siis pääsed kappide jurde, kuhu asjad hoiule panna. Meie õnneks antkase meile kohe vene keelt enam-vähem mõistev näitsik kaasa, kes meil kogu seda kadalippu läbida aitab. Veekeskuses midagi väga erilist pole, 5-6 erineva pikkuse ja kiirusega liutoru, paar basseini ja 6 rajaga ujumisbassein. Mullivannide kasutamine pileti hinna sisse ei kuulu. Vesi väga soe ei ole aga vees eriti ei külmeta kah. Torudest ja liumägedest tohib alla lasta ainult kas täispuhutud rõnagstega või mattidega. Nende saamiseks peab aga liumägede juures parasjagu nahhaalsust üles näitama. Umbes tunni ja kolmveerandi pärast on veekeskus end ammendanud ja me võtame, suuna endise kloostri poole. Arvestuslikult peaksime kenasti jõudma. Teel sinna õnnestub näha, kuidas vastutuleva auto koormaks olnud vahtplasti pakid teele laiali lendavad. Õnneks sellest midagi ohtlikku ei kujunenud. Koobaskloostri leidmine viitade järgi on suhteliselt keeruline. Meil olid googlest leitud koordinaadid ja ettekujutus asukohast enam-vähem olemas. Kõikjal hakkavad silma erinevad pühakujud ja nende juures palvusi lugevad inimesed. Koobastiku sissepääs oleks meil peaaegu et leidmata jäänud, kui üks palvetaja poleks juhatanud pühakuju taha. Mulje oli vägev. Kahju ainult, et taskulambid autosse jäid ja pidime vaid telefoni valgustusega leppima. Siiakanti sattujatel soovitan siiralt taskulamp ühes võtta ja selga panna sellised riided, mis veidi liivaseks võivad saada. Osad käigud on üsna madalad ja kitsad. Palveruumid seevastu on aga nii kõrged, et seal saab vabat püsti seista. Koobastik vaadatud, sõitsime tagasi hotelli, et õhtuseks kohtumiseks end valmis sättida. Õhtusöögi käigus selgus ka varasemast ajast ülesjäänud küsimus kiiruse piirnagute kohta.. (lubatud kiirus linnas 60, maanteel 90 aga sõidetakse igal pool 70-80). Nimelt ei pidavat keegi viitsima alla 20km/h ületajatega tegeleda, alates 40km/h on märkmisväärne trahv ette nähtud. Selle trahvi suurus ga jäi selgusetuks. Õhtul hotelli tagasi jõudes pakime asjad (nii palju kui võimalik) ja tassime need autosse, et hommikul hirmus palju aega ei läheks.

11. päev, 30.03.2017 - neljapäev
Äratus oli kell 7:00, kuid lõplikult püsti sai siiski alles 7:15. Hommikusöök, pisut kohmerdamist, auto pakkimine ja saamegi umbes 9 paiku hotellist kodu poole teele. Teepeal otsustame veel autol paagi täis võtta ning veidi enne 11 olemegi piirile pääsemist ootajate järjekorras. GPS näitab piirini 1,3- 'kõigest' 1,3km. Egas midagi - tuleb oodata. Hetk hiljem saabub meie taha üks poola numbritega ukrainlane, kes seletab, et me oleme vales reas.. peaks minema teisele poole tee piiret. Tundub kuidagi kahtlane ja suundun mõnisada meetrit tagasi märki uurima. Ega sest märgist suurt sotti saanudki, kuid tundus, et tal võib isegi õigus olla. Otsustasime, et proovime.. kui ei sobi, küll saadetakse tagasi. Ei saadetud. Soovitus oligi õige. 2 tundi ootamist ja jõudsimegi Ukraina piirile. Ukraina piirist väljumiseks kulus 1 tund. Siinkohal tuleb ära märkida, et kõik piiritegelased olid äärmiselt sõbralikud. Ütesime kohe neile, et me oleme siin esimest korda ja seletage meile ära, mida ja kus me tegema peame. Seletasidki, inglise keeles. Poola piiri ületamiseks kulus samuti tund. Seega kõigest nelja tunniga saime piiri ületatud. Edasi jätkus teekond märksa paremates teeoludes. Kuna päev oli juba teisele poole lõunat jõudnud, oli selge, et meil tuleb õhtuks kuhugi öömaja vaadata. Läbi Booking.com'i leiamegi sobiva hotelli ca 160km enne Bialystoki. Teekonnal sinna kasutame võimalust sõita mäkketõusul mööda 2-3km pikkust lisarada, et veokite kolonnist mööduda. Kiirused kasvasid seejuures 140km/h kanti. Silmates seejuures 70 märki, lohutasin ennast mõttega, et see käib mööduja ja möödutava kiiruste vahe kohta ehk siis mööduja kiirus peab vähemalt 70 võrra suurem olema. Kohaliku aja järgi kell 20 jõuamegi hotelli Folklor. Igati vinks-vonks hotell on.
Päeva pikkuseks kujunes ca 340km ehk 12 tundi.

12. päev, 31.03.2017 - reede
Äratus oli kell 7:20 ja hotellist saime liikuma veidi enne üheksat. Ilm hommikul: +9 ja kerge seenevihm, mis üsna kiirelt otsa sai ja temperatuuril +14 peale tõusta lasi. Ees ootas pikk sõidupäev - viimane pingutus. Koduni oli jäänud ca 1000km. Otsustasime, et sõidame järjest nii palju kui kannatab ja peatused teeme nii öelda kähkukad bensukates. Poolas sõites oli tee praktiliselt tühi, kui jupike enne Leedu piiri välja arvta. Enam-vähem kogu Leedu ja Läti loksusime aga rekkade kolonnide taga või nende vahel. Eestisse jõudes tundus kuidagi kummaline, et tee ääres on veel lumeribad ning siin-seal veel(jälle) maa valge. Õnneks kulges kogu tee kuivas. Koju jõudes näitas termomeeter -3 ning kellal olid numbrid 22:55. Päeva pikkuseks kujunes 996km ehk 13 tundi ja 15 minutit.

Kogu tuuri pikkuseks kujunes 3997km ning keskmine kütusekulu 8,7L/100km.


Mingil salapärasel põhjusel ei taha Geoape alates 2 päevast träki joont näidata.. kui hiirega kiiruse graafikul järge ajada, siis täpp näidatakse kaardile korrektselt. Eks näis, mis järgmised päevad toovad, äkki ärkab ellu ;)


Pildimaterjal hakkab kogunema siia:
https://www.flickr.com/photos/taavitiitsu/sets/72157678294753033

Kommentaarid


Kommentaarid puuduvad



Veel teekondasid







© GeoApe.com 2008-2017