Raja kiiruse/kõrguse profiil



jyrx

Balkani trip

https://www.geoape.com/tracklogs/balkani-trip-2107

Lisas jyrx @ 2010-07-14 23:10:39

Kirjeldus





9. juuli 2010

Kl 13:45 väljasõit Belgradist mööda kiirteed. Nagu ikka,
natuke ringiga, ning seetõttu ka ca 30 minutit ummikus istumist. Linna piires
on kiirtee tegelikult mõttetu – 80 km/h piirang (millest enamik siiski kinni ei
pea ning kiirteel me politseinikke ei näinud).

Serbia / Bosnia ja Hertsegoviina (BIH) piiriületus kulges
ootamatult sujuvalt. Mõjusime usutavalt, kui ütlesime, et ei ole midagi
deklareerida. Serbia piirivalvurid ei nõudnud ka välismaalaste „valget
paberit“, mida olime eelmisel päeval kohalikus politseijaoskonnas vormistamas
käinud.

Kl 17:10 esimene peatus BIH territooriumil (selle riigi
teekonda ei saa kahjuks jagada, kuna need teed on „eriti salajased“ ning google
maps neid „ei tunne“) oli tingitud vajadusest inspekteerida autotulesid.
Vajadus ilmnes omakorda tõsiasjast, et tunnelisse sisenedes oli kottpime :) Läbisime
niimoodi „käsikaudu“ 2 tunnelit, enne kui tekkis võimalus tee ääres seisma
jääda (muidu kogu aeg ühel pool kaljusein ning teisel pool jõeorg). Selgus, et
mitte „pirn ei ole läbi“, vaid et tulede sisselülitamise nupp oli „keerulises
kohas“.

Kl 19:50 leidsime Sarajevos üles oma hotelli (Pansion
Harmony - ainus, mis meil eelnevalt bukitud oli http://www.tripadvisor.com/Hotel_Review-g294450-d1185709-Reviews-Pansion_Harmony-Sarajevo.html ),
mis asus üleval mäenõlval (ilus vaade linnale) ning oli, nagu hiljem  selgus, hea ettevalmistus „kõrgema klassi“
mägiteedel liikumiseks. Hotellis serveeriti alustuseks tervitusõlled, mille
peale otsustasime jääda Sarajevose kaheks ööks :) Seda pansioni peab üks tore
perekond, pealik on poeg Tarik, kes räägib kõikvõimalikke keeli. Suitsuvaba (!)
lobby-hommikusöögi- & tasuta wifi ruum.

Õhtul linna peal tšillimas (kesklinn ca 30 min hotellist
jala). Muuhulgas selle silla peal, mille jalamil „nad tapsidki meie
Ferdinandi“.

Restoranis ainult alkovaba õlu (misasja?? aga vanalinna
turistirikkamas osas olevat nii, sest moslemivärk ju), aga päris palju
korralikku liha mõistliku hinna eest.

10. juuli 2010

Päev Sarajevos:

-         
Sarajevo ajaloomuusem – kole ja katkine maja
(näitusesaalis nt ei olnud lage...), aga Sarajevo piiramise näitus oli huvitav (ebaõiglane
turistide kohtlemine: kohalikele maksab pilet 2 raha, välismaalastele 4 raha)

-         
Svrzina kuća – majamuuseum – näide elamust
Ottomani perioodist. Armas koht, mitte väga käidavas paigas ja seega ka mitte
ülerahvastatud (3 in veel peale meie).

-         
Seiklemine ca 90 kraadi all taevasse kõrguvatel
„küngastel“,  et leida vaadet alla
linnale. Palav! Väga palav! Kuigi üldiselt on Sarajevos siiski suht talutav
kliima (jahedam kui nt Mostaris).

-         
Kunstimuuseum – ainsad külastajad! Pole ka ime,
sest sissepääs on hoolikalt ära maskeeritud ning silt võimalikult väike ja
silmapaistamatu tehtud. Pooltes saalides tuled ei põlenud ning saalitädisid ei
olnud ka kohal (nujah, pühapäev...). Sissepääs tasuta, aga võis annetada.

-         
„Seitsme venna“ maja. St mošee, mille ees istus
papi, et mis te panete neid õnnetoovaid münte kuskile kasti, andke parem mulle.

-         
Alifakovac’i surnuaed (vanim
moslemi surnuaed Sarajevos). Mäenõlval nagu ikka.

-         
Õhtusöök jõe ääres restoranis Inat kuća’s – ilus
vaade ja odav ning hea söök ja ilus vaikne rahvuslik taustamuusika http://www.tripadvisor.com/Restaurant_Review-g294450-d825544-Reviews-Inat_kuca-Sarajevo.html


-         
Jalgpalli MM 3. koha mängu I poolaeg pubis,
vaheajal taksoga hotelli.

11. juuli 2010
Srebrenica veresauna aastapäev. Muuhulgas hoiatus, et jalgpalli finaali
vaatamiseks võib tekkida raskusi pubi leidmisega, sest need on suletud (parem
siis lahkuda linnast mujale).

NB: kõige rohkem politseinikke nägime teedel Bosnia ja
Hertsegoviinas.

Kl 11:50 Mostari poole teele, ca 14:15 kohal. Jalakäijate
tänava alguses valvega tasuline parkla. Pealetükkivad mustlased manguvad raha,
pisike plika trügis lausa autosse sisse... Andsime ühe banaani, aga sellest oli
ikka vähe. Kui ignoreerida, siis lõpuks jätavad rahule.

Mostari Vana silla peal. Ilus. Palav. Kellele tee
(nohud-valusad kurgud), kellele õlu. Jalgupidi jões.

Kl 16 Dubrovinku poole. Kl 18:45 kohal. Siia vahele mahtus
muide 3 piiriületust (BIH  > HR >
BIH > HR), sest BIH-l on väike jupike maad rannikul, mis jagab Horvaata
juppideks. Terve tee Dubrovinikuni (ning ka edasi sealt) on väänlev-pöörlev maantee
kaljudel vaatega merele.

Dubrovnikus „jäi ette“ hotell Lero http://www.hotel-lero.hr/ ), mille 150 eurine
tuba oli totally overrated (seda enam et magasime hommikusöögi maha).

Restoranis kohalikud muusikud ja grill-liha maitsega
tuunikala ja jalgpalli MMi finaal. Viva Espanja!

12. juuli 2010

Dubrvonikusse ärge suvel autoga minge! Loobusime vanalinna
külastamisest, sest lihtsalt ei leidnud parkimiskohta! Ja kuskilt kaugelt
kõmpida ka ei viitsinud selle kuumaga. Mõni teine kord... Lennukiga näiteks...

Kl 12:30 linnast välja.

Kl 14:30 jõudsime Bijelasse (Montenegro) – suvaline külake-kuurort
mere ääres. Otsustasime reisi ühe päeva võrra pikendada ning lesida rannas
(rahvast normaalne kogus, mõnus värskendav vesi, kohe läks sügavaks). Leidsime
Delfiini hotelli (http://www.hotel-delfin.net/ ),
mis 120 euro eest (3-ne tuba) oli täitsa OK – 4. korruselt merevaade ja avar
tuba (aga hommiksöök jama; valge kohv tähendas sooja piima, millele oli väga
kaugelt kohvi näidatud; tasuta espresso saamiseks oli vaja manageri eriluba).
Õhtul mereäärsel promenaadil asuvas söögikohas – liha, liha, liha! Ja kaks
muusikat korraga – st oma („seitse valget kivist inglit“ kohalikus keeles) ja
ka kõrvalasuva baari elav musa. Haruldane, et see restoran asus ainult paari
meetri kaugusel merest.

13. juuli 2010

Praamiga üle Kotori lahe (ca 10 min, auto pilet 4 euri, s.h
ükskõik kui palju reisijaid). Montenegro raha on muide, üllatus, üllatus –
euro. Ilma mingite Maastrichti kriteeriumideta...

Ca 30 min sõitu Kotori (maanteeks on seda rajakest palju
nimetada, mis seal lahe ääres on. Enamuses kohtades 2 autot kõrvuti mööda ei
mahu) – hästi ilusad vaated!

Kiire tiir Kotori vanalinnas – armas ja mitte ülerahvastatud
nagu Dubrovnik. Meenutas Itaalia väikelinnakesi. Parkimine ka normaalne (Mere
värava juures on valvega parkla, isegi mõned vabad kohad). Kohvi jõime väga
viisakas kohas – isegi need külma õhku/auru piserdavad asjandused laes olid
olemas.

Kl 13:20 alustasime otsinguid, et leida tee, mis viiks ca
2000 m kõrgusele Lovćeni mäele, kus asub tähtsa kuninga mausoleum - Petar II
Petrović-Njegoši (ühendas Montenegro eri osas ühe valitsemise alla 19.
sajandil) matmispaik. Otsingud sisaldasid vales suunas sõitmist (õige teeots
läheb linna alguses (praami poolt tulles) oleva ringtee pealt ja kohalike
elamurajoonide „küngastel“ kimamist (no nagu umbes mitu spiraali „peaaegu“
90-kraadised tõuse). Kl 14:20 olime tunnistajaks kohaliku rallisõitja
„äparduse“ likvideerimisel. 15:20 jõudsime esimesele pealpool pilvi asuvale „vaateplatvormile“,
kus vaate asemel olid küll parajasti pilved, aga sai osta liha, home-made juustu,
mett ja koduveini (Vranac, nagu päris vein, isegi parem kui poes, 5 EUR).  15:45 jõudsime lõpuks mausoleumini (sissepääs
3 euri) – võimas! Super vaated! 16:30 alustasime tagasisõitu alla Cetinije
poole – see tee on täitsa OK (keerutab küll, aga mitte väga kuristiku ääre peal
ning on ka palju laiem), mitte taoline „hullumaja“ nagu Kotori poolt tulles.

Cetinije on „tore“ linn selle poolest, et ei ole ühtegi
silti, kuidas sealt välja saada Podgorica poole. Aga tahab olla BiH ajalooline
pealinn. Sõbralikud kohalikud (nagu igal pool Balkanil) aitasid õige tee üles
leida.

Kl 22:10 jõudsime Bistricasse (esimene koht pärast MNE/SRB piiri,
kus mingi normaalne majutuskoht tee ääres silma hakkas). Kolmene tuba maksis
2500 dinaari (umb 25 EUR), isegi käterätid olid olemas, kuigi mitte WC-paberit.
Pilve pealt ostetud Vranac ja juust kulusid marjaks ära...

14. juuli 2010

Kl 9:30 hakkasime Belgradi poole sõitma. Kl 11 Užices. Tee
nr 22 on maailma mõttetuim maantee – täielik Tartu mnt Serbia moodi, ning
järjest täis külasid – s.t 50-60 km/h.

Ca 14:30 tagasi Belgradis.

KOKKU: 1270 km

 

 

 


Veel teekondasid






© GeoApe.com 2008-2019