Raja kiiruse/kõrguse profiil



kraut

Peaaegu ümber Eesti

https://www.geoape.com/tracklogs/peaaegu-umber-eesti-1329

Lisas kraut @ 2009-09-02 23:04:37

Kirjeldus

Tiit tuli juba mõni aeg tagasi välja plaaniga tsiklil Eestile ring peale teha, kasutades selles võimalikult äärmisi teid. Nojah, eks neid retki ole enne meidki tehtud ja tehakse edaspidi, ja igaüks valib just vastavalt enda ja oma tehnika võimetele need 'sobivalt kõige äärmised teed'. Igatahes olin ma ühtpidi asjast ilgelt huvitatud, teistpidi veidi skeptiline, teades Tiidu tsiklit ja tema senist kruusasõidukogemust, täpsemalt selle nappust. Küllap oli skeptikuid ja muidupelgajaid teisigi, seega kogunes, erinevalt senistest Tiidu korraldatud motomatkade 10+ seltskondadest, meid sellele tuurile 5 tsiklit ja üks auto. Kolmapäeval, 19, augustil kl 1 seisid sviitpänki IT-maja ees:
Tiit + Yamaha Fazer 600,
Renx + Honda VFR 800 (matka ajal sai see ümber ristitud WTF'iks),
Argo aka Pauk + Honda Pan European 1100,
Aun + Honda Transalp 650,
Kaisa + Nissan X-Trail,
ja mina oma 600'sel Transalpil.

(Olgu motokaugele lugejale täpsustatud, et Fazer ja VFR on tüüpilised asfaldirattad, neist teine veel kauni läikiva plastikuga kaetud. Pan European ehk 'europann' on autode klassis pigem matkabussiga võrreldav 300-kilone ratas, millega mööda Euroopa kiirteid sobiv kruiisida. No ja Transalpid on sellised iga-tee-rattad, millega Eesti kõrvalisi nurki pidi mõnus kulgeda on.)

Paugu poolt konfitud Cardo BT-sidekomplektide kinnitamine kiivrite külge, kiire hüvastijätt saatmatulnud kolleegidega, ja Retk Algas.

Pauk oli teinud mingit häkki ja konffinud meie sideseadmed nii, et igaüks sai rääkida kahe erineva kaaslasega. Sedasi pidanuks teoreetiliselt kogu seltskond olema omavahel 'külatelefoni' stiilis sidega kaetud. Praktikas ei kujunenud sellest õnneks ülearu tihedat lobisemist. Minu säästukiiver osutus häälaktiveeruva seadme jaoks paraku liiga mürarikkaks, seega pidid minuga seotud kaasreisijad aeg-ajalt kuulama tuulekohinat. Aga esimestel linnast-väljasõidu kilomeetritel igatahes oli päris põnev neid seadmeid katsetada.

Kibelesime kohe tsivilisatsioonist eemale, seega ei hakanud tuuritama mööda Kakumäe poolsaare majadevahesid, vaid võtsime suuna Muraste-Suurupi poole ja jätsime linnasisesed servasopid tagasitulekul läbimiseks. Tiit oli kaartidel detailse marsruudi valmis planeerinud ja gepsu salvestanud. Suurupis aga tabas meid esimene tagasilöök tupiku märgi näol. Nojah, eravaldused, mis teha. Tuli siis hakata marsruuti optimeerima, mida me järgneval viiel päeval üsna usinasti eri põhjustel tegime. Alates Suurupist sattusin mina kolonni etteotsa gepsu lugema ja tegin seda valdava osa retkest, kuni enda lahkumiseni.

Kuni Pakri poolsaareni kulges retk kõigile tuttavail asfaltteedel. Pakril aga keerasime asfaldilt maha ja saabusid esimesed katsumused. Laines ja lompidega kruusatee - kolonn püsis kenasti koos. Lahtise kiviklibuga järsk mäkketõus - läbi visiiride peegeldus nägudelt juba teatav elevus. Roopas ja porine pinnastee - ühe kurvi järel jäi mulle peeglitesse pikaks ajaks tühjus. Pidasin siis kinni ja läksin tagasi teisi otsima. Selgus, et Tiit oli 'maast viieka leidnud' ehk Fazerit mudalibedast roopast välja keerata üritades külje maha pannud. Hoogu polnud ollagi ja ise jäi jalgele, ent rattal põrus üks suunatuli gondli küljest lahti. Tilpneva tulega sõitsime kuni poolsaare tipuni, kus esimese pikema peatuse tegime ja ratta ära parandasime.

Järgnesid mõnusad asfaltteed läbi Paldiski, Madisest mööda (sain kaardistustööd teha ja uue teelõigu trackida) Padisele. Sealt keerasime taas kruusale Kurkse suunas. Pikad sirged kruusalõigud tolmasid ja sõitsin veidi hoogsamalt eest ära, et teised ei peaks minu tolmu neelama. Ristmikel ootasin grupi taas nähtavusulatusse. Mingil hetkel liitus minu eest-ära-sõitmistega ka Aun teisel Transalpil, kommenteerides, et ei suuda nii aeglases tempos kruusa sõita, kui taga baigid seda teevad.

Mida edasi meie tee kulges (Harju-Risti, Vihterpalu, Alliklepa, Keibu), seda pikemaks venisid ootepausid ristmikel. Kuni Nõvani oli tee värske lahtise kruusaga kaetud ja tekkis kartus, et sellises tempos kruusateedel jätkates venib meie matk nädalapikkuseks. Kell oli veerand viis, me olime sõitnud kolme tunniga 130 km. Planeeritud laagripaika oli veel üle 200.

Selgus, et ankrumehel Tiidul oli iiveldamaajav peavalu. Tõesti ei ole sellises seisus kuigi lõbus baigiga kruusasõitu harjutada. Kaisa leidis talle oma apteegist mingi valuvaigisti.

Järgnes kaunis kruusatee läbi Peraküla mustikametsade ning loodetipp - Spithami neem. Tugev tuul ja lainetav meri; peale kiiret fotosessiooni tegime optimeeriva otsuse Dirhami põige ära jätta, et kindlasti jõuda ära käia läänetipus. Noarootsi käänulistel kruusteedel püsis kolonn kenasti koos ja tempo hakkas järjekindlalt kasvama. Järgmisel pikemal fotopausil Ramsi neemel avaldas keegi imestust, et mis tablett see küll olla võis, mille Tiit sai. Oli mis ta oli, mõju oli sellel igatahes äärmiselt positiivne ja ei sel ega ka järgnevatel päevadel ei pidanud keegi meist enam liiga aeglase tempo pärast nurisema.

Haapsalus täiendasime enda ja rataste toiduvarusid ning tegime Paugu juhtimisel uhke 'paraadi' mööda mereäärseid tänavaid linnast välja, läbi Paralepa Rohuküla suunas.

Puise neem oli järjekordne optimeerimise ohvriks langenud mandrinurk. Ent kell oli juba pool kaheksa ja Matsalu lahe lõunakaldal tahtsime veel mööda väikesi teid tuuritada. Meelva, Metsküla, Saastna, Salevere, Kuke... Muljetavaldav oli läbisõit uuest hiiglaslikust Virtsu tuulepargist. Viimased teed olid veel räsivalt auklikud ja kivised, ent siiski enne 9 keerasime oma esimesse laagripaika Märdi õuele suure Virtsu tee ääres. Esimese päeva läbisõiduks 334 km.

Olime jõudnud auga väljateenitud õlled lahti korkida ja päevatolmu kurgust alla loputada, kui meiega liitusid veel kaks ratturit - Merit (XBR 500) ja Pärle (Hornet 600). Seega seisis Märdi õuel kuus Honda tsiklit ja Tiidu ratta suhtes tekkis kindel plaan sellest Honda Fazer maalida.

Märt oli meile sauna sooja pannud, peagi sai ka grilli peal liha valmis ja mis-sa-hing-peale sellist-päeva-veel-ihaldad :)



Hommikune äratus oli varane - kl 8 ajal olid kõik juba jalul ning kohv ja puder auramas. Külalisesinejad Merit ja Pärle läksid taas Tallinna suunas, meie aga keerasime enne 10 rattad Virtsu poole. Virtsus tankimine ja mööda rannikut edasi lõunasse. Esimene pikem peatus oli Matsirannas, kus filmimeestel 'nõiamaja' vette ehitatud. Keelusilte ignoreerides (ausõna, võtted ei käinud parasjagu!) luuusisime võtteplatsil veidi ringi ja klõpsisime pilte. Vaadates eemalt väga eheda väljanägemisega väravaposte, mis lähemal uurimisel papist ja kipsist tehtuteks osutusid, tekkis meil uue äksionfilmi tegemise plaan: tsikkel täie hooga läbi kiviposti sõitmas... :P

Järgmine peatus oli Lao (või Munalaiu) sadam - ikkagi kah üks silmapaistev 'otspunkt'. Sealt edasi Pärnu poole kulgedes õnnestus mul kolonn ühele mudasele tupikteele juhtida. Kuskil Adru all, kui tee vahetult rannakivide kõrval kulges, tekkis plaan merre ujuma minna, ent otsustasime selle edasi lükata Kabli randa.

Läbisõit Pärnust koos poepeatusega ja taas edasi lõunasse. Kui aga viimaks Lemmejõe ääres mere äärde keerasime, osutus vesi nii külmaks, et keegi sellega lähemalt tutvust teha ei soovinud. Meie senine teekond oli ka üsna kiires tempos ja valdavalt mööda asfalti kulgenud, seega ei olnud erilist väsimust ega tolmu, mida maha pesta.

Küll aga andis tunda tühi kõht - kell oli üks ja hommikusöögist hulk aega möödas. Mandri-Eesti edelatippu Iklat vallutades aga oli hoog nii suur, et lõunat sattusime sööma hoopiski Lätimaale Ainazi Hesburgerisse :) Õnneks olid sealse lätikeelse menüü juures ka roogade pildid, seega oli lihtne näpuga rukkiburgerile osutada. Raskem oli majoneesivalikuga. Minu venekeelsele küsimusele 'kakije u vas jest?' vastas müüja, osutades lätikeelsele plakatile: 'tsitaite, tam vsjo napiissano!'. Nu spassiba :)

Nälga igatahes keegi ei jäänud. Teadmises, et head teed on selleks päevaks läbi, venis meie mõnulev lõunapaus tunnipikkuseks. Jätkasime poole kolme ajal mööda väikesi kruusa- ja metsateid Eesti lõunapiiri ääres. Mõisaküla-Abja vahel sai pikalt sõidetud mööda vana kitsarööpmelise raudtee tammi, mis kohati küll nii kitsas oli, et Kaisa auto küljed korralikule maasturile omase kriipsutuuningu said.

Lilli külast edasi kagu suunas sõites hääbus meie valitud tee õige kitsaks. Metsavahel tekkisid üha sügavamad mudamülkad, millest imemees Pauk oma raske matkarattaga ees läbi lendas, nii et vesi kahte lehte lõi. Mingil hetkel aga läksid roopad nii sügavaks, et tekkis oht autoga kinni jääda. Eespool paistis tee veelgi mudasemasse orgu laskuvat. Käisin siis igaks juhuks ees luurel. Ca 600 m ulatuses käis tee künkast üles-alla, küngastel rinnuni rohus kulgevate kitsaste roobastena, orupõhjades mudaste poole meetri sügavuste lompidena. Viimaks aga tekkisid roopasse sõiduauto rehvimustri jäljed, mis lubas oletada, et eespool tee läbitav on. Seljataha jäänud teed kaudu nad kindlasti siia ei tulnud. Seega pöörasin tagasi ja algas operatsioon 'auto kõige sügavamast mülkast läbi'. Raskus seisnes selles, et peale mülgast olid sügavad roopad, millesse sisse vajudes oleks me lootusetult põhja peal kinni olnud. X-Trail on siiski kõigest 'pargimaastur'. Õnneks aga kulges kõik parimal võimalikul viisil, auto roopaharjalt maha ei vajunud ja roolisolnud Kaisa sai uhkelt nentida, et on oma seniseid võimete piire tublisti avardanud :)

Üsna pea olimegi Tündre järve ääres, mis oli meie selle päeva miinimumprogrammis ette nähtud laagripaik. Kuna aga kell oli alles kuus ja meeled äsja ületatud katsumustest elevil, otsustasime jätakata ja teispool Valgat laagedada. Valgas tankimise- ja poepaus ning suund edasi kagusse. Mul oli plaan minna Koiva äärde Kõrgeperve laagriplatsile. Kui see oleks hõivatud olnud, oleks lähikonda jäänud veel Tellingumäe ja Alumati. Veidi enne 8 jõudsime Kõrgepervele ja see oli täitsa meie päralt. Teise päeva teekonna pikkuseks 387 km.

Õhtusöök oli juba söödud, kui saabus veel üks rattur - Karu + Yamaha Tenere 750. Tema tegi kaasa kogu ülejäänud osa matkast. Nüüd võis ka Tiit veidi rahulikumalt hingata, kartmata, et Honda-gäng tema ainsa yamu kaldast alla jõkke lähetab :P



Kolmas matkapäev algas lõdisemisega. Meie kaasasolevad termomeetrid näitasid kl 8 ajal vaid pluss kolme kraadi, ja ilmselt oli öösel veelgi külmem. Olin õhtul magama minnes mitu kihti riiet selga pannud ja magamiskotist ainult ninaotsa välja jätnud, tänu sellele sai magada täitsa kenasti. Hommikul aga oli jõe peal külm udu ja läbi metsa paistva madala päikese kiired ei andnud kuigivõrd sooja. Õnneks andis soe kohv ja supp. Olime just laagrit kokku pakkimas, kui saabus külamees maasturiga, käru puid taga. Oligi parasjagu RMK platside puudetagavarade täiendamise tuuril. See RMK ettevõtmine on üks tänuväärt asi, maütlen! Igatahes aitasime me koorma maha laduda ja kostitasime toojat kohviga.

Teele saime taas juba enne kümmet. Paraku sain ma sõita kõigest paarsada meetrit, kui tsikkel välja suri. Käik välja, starterit... käib. Käik sisse - taas vaikus. Vahepeal lubas taas natuke sõita, kui jama kordus. Võttis siis Pauk õlipudeli ja määris mu küljejala lülitit. Peale seda jäi ratas käima. Ilmselt ei meeldinud talle eelmise päeva mudavann.

Järgmine peatus oli Tellingumäe vaatetorn. Kes veel ei olnud sooja saanud, see igatahes nüüd kõrgesse torni ronides sai. Kõlas arvamus, et tsiklimehele on 'üks-torn-päevas' täitsa paras norm.

Enam ei olnud kaugel ka Eestimaa lõunatipp Naha küla. Sõitsime sinnani, kuhu viis viisakas tee, st lõunapoolseima talu jures asuva suure tamme juurde, kus meid talukoer sõbraliku elevusega vastu võttis. Ilmselt on see seesama koer, kellega ma siin 5 aastat tagasi sõbrunesin. Ilmselgelt oli koeral kahju meid lahkumas näha, sest ta jooksis meile tükk aega klähvides järele. Võib üsna üksildane olla Lõunapoolseim Koer...

Krabi külapoes pidasime jäätisepausi. Tsikkel on ses mõttes tore asi, et pole kuigivõrd vaja muretseda inimestega jutulesaamise pärast. Pea iga külapoe juures leidub mõne juurdeastuja-jutualustaja. Ka siin jagas üks poeline meiega oma muljeid oma Tenerega mööda Austraaliat sõitmistest, teine taat tuli ja pajatas pikalt oma kunagist N-liitu mööda ringisõitmistest, kolmas aga käskis kindlasti tagasi tulla ja teda külastada 'näed-siitsamast-poe-tagant-alla-ja-vaat-selles-majas-seal'.

Meie aga sõitsime ikka edasi mööda Võrumaa künkaid ja orge. Seekord juhtis Tiit ja mina viimase rattana panin endamisi imeks, kui kiiresti need baigimehed on kruusal sõitma õppinud. Kui ma esimesel päeval teisi järele oodates igavlesin, siis täna oli mul kohati lausa tegemist teistel järelpüsimisega. See Eestimaa nurk on minu jaoks üsna võõras ja kohati oleks tahtnud rohkem lihtsalt ringi vahtida.

Oli üks kruusakarjäär, kus Tiit oli hetkeks peatunud, et edasisõiduks marsruuti valida. Mina seletama, et gepsu järgi on meil kas 'easy way', ehk kitsuke käänuline kruusatee, või 'hard way', ehk pinnastee, mis kaardil läbi soo viib. Pauk ei lasknud meil pikemalt arutleda (Päev on alles noor, mida meil põdeda?!) ja keeras ratta otsustavalt hard way'le. Esimese põõsa taga hääbus see tee rohumaaks. Pauk lükkas mind ette, et ma gepsu järgi taamal metsaserval tee teise otsa üles otsiks. Pokude vahel rappudes ületasime heinamaa ja laskusime soostunud võserikku. Õnneks ei olnud need mülkad nii hullud, kui eelmisel päeval läbitud. X-Traili karterikaitse paukus ja krobises küll mitmes kohas kurjakuulutavalt, aga kõik me olime juba sellised ässad, et hard way sai lennult läbitud.

Taas hoogsad käänulised kruusateed, ikka künkast üles ja alla. Kolonni lõpus viimase tsiklina jäin ma ühel kiirel sirgel paariks ülearuseks hetkeks gepsu ekraani silmitsema, nii et kui ma pilgu taas tõstsin, oli otse ees järsk kurv. Tagaratas-blokis-lohisesin ma teeserva suunas ja kiire analüüs näitas, et ohutum on end otsesihis metsa väljaveoteele parkida, kui üritada kurvi võtta ja riskida raiesmikul kändude otsas maandumisega. See väljaveotee osutus sügavateks pehmeteks roobasteks, kuhu ma küll püsitiasendis, aga raamini mudas viimaks peatusin. Autoga tagasõitev Kaisa oli parasjagu just filminud, nii et mu paanikapidurdus ja maandumine on kenasti jäädvustatud. Kujuures see kukkus mul nii elegantselt välja, et Kaisale jäi mulje, nagu oleks minu peatumisejärne käegavehkimine tähendanud seda, et 'jälle nad lollid läksid ees valet teed' :D

Üksi ma igatahes oma 200-kilost alpi välja sikutada ei suutnud. Kaisa helistas eesõitvale Paugule ja kutsus nad appi, ent vahepeal jõudis juba tagasi pöörata minu ees sõitnud Renx, kes oli peeglis valitsenud tühjuse pärast murelikuks muutunud. Seks ajaks, kui ülejäänud punt kohale jõudis, olime Renxi tõstejõul juba ratta taas kõvale pinnale saanud.

Sõitu jätkates olime peagi Koidulas. Muljetavaldav ehitustegevus käib sealkandis. Ja muljetavaldavad pikad Venemaale pääsu ootavate veoautode kolonnid tee ääres.

Kell oli kaks ja lõunaaeg käes, ent rekajuhtide burksiputkale eelistasime me privaatpiknikku. Põhjalikuma vaaritamise peale aega kulutamata pistsime me nahka kaasasolnud leiva ja kraapisime leiva peale puhtaks kaasasolnud lihakonservid. Kadusid kui mutiauku, ütleks.

Piknikulaud oli juba kokku oli pakitud, kui Pauk hetkeks metsa kadus. Ja langes kukeseente ohvriks. Päike lõõskas, männimetsavahe oli tuulevaikne ja tõtt-öelda oli teda seal tsikliriietes üsna piinav oodata. Ajaviiteks võttis Aun ketipingutamise ette. Ta jõudis selle uuesti lõdvaks lasta ja teistkordseltki pingutada, kui Pauk viimaks seenekire küüsist vabanes. Noh, etteruttavalt olgu öeldud, et tänu tema kirele oli meil õhtul maitsev seeneroog.

Piusa jõe taha jäävas Petserimaa sopis tegime veel ühe veidi raskematel teedel kulgeva silmuse. Selle teelõigu raskus seisnes mülgastesse täiteks veetud suurtes kivides. Gondlitega baigid ja X-Traili karterikaitse said taas valu. Algul arvasin, et sinnakanti jäi ka meie reisi kagupoolseim punkt, aga hiljem vaatasin kaardilt, et selleks oli hoopiski minu varemmainitud teelt-väljasõit seal kusagil Kriiva ja Kossa külade kandis. Vaat siis, miks mind seal välja vedas :P

Järgnes läbisõit legendaarsest Saatse saapast, formaalselt Venemaa territooriumist, kus peatumine ja jalgsi liikumine keelatud on. See ei takistanud meid sõidupealt jalgu mööda maad lohistamast, nii et lisaks Lätile 'käis' sel reisil meie jalg ka Venemaa pinnal. Kohe peale keelutsooni lõppu tegime peatuse. Olime vaevalt jõudnud fotokad välja otsida, kui eemalt võsast ronisid välja kaks mundrimeest ja hakkasid meie poole liikuma. Mina panin küll ette võimalikke ekstsesse vältida ja minekut teha, ent teised otsustasid siiski läbirääkimisi alustada. Mööda Vene territooriumi kulgevat teed jalutavad mehed osutusid eesti piirivalvuriteks, kes juhtisid meie tähelepanu asjaolule, et jalgsikäigu keelualast olime me küll väljunud, ent mitte peatumise keelualast.

Selle teatavaks võtnud, jätkasime oma matka Värska suunas. Enne asulasse sisseõitu veel põige Podmotsa külla, kust üle vee kiviviske kaugusel Venemaad tema kirikute ja piirivalvetornidega võib vaadelda.

Värskas poe- ja tankimisepeatusi tehes otsustasime, et kuigi kell on alles pool kuus, ei sõida me täna enam edasi, kuna siinsamas Hirvemäel saab mõnusalt telkida ja sooja veega pesta (mida me kõik peale neid tolmuseid teid igatsesime). Mõeldud-tehtud. Kolmanda päeva läbisõiduks 'vaid' 224 km, ent see kulges valdavalt kruusateedel.

Õhtuhämaruses liitus meiega veel lõbus seltskond kolleege, nii et selle õhtu lobisemised ja muljetevahetused venisid kesköösse.



Osalt tänu sellele, osalt tänu võrreldes eelmisega märksa soojemale ööle, venis neljanda matkapäeva hommik pikaks. Startisime alles peale 11. Peale tankimist Räpinas sõitsime läbi Raigla Lämmijärve-äärsetele poldrisihtidele. Mingil hetkel jooksis tee võserikus umbe. Kõrvalt läksid traktorijäljed heinamaale. Karu tegi luureretke ja ütles, et mööda heinamaserva saab hädapärast eesolevale teisele teele, ent selleks tuleb sügavatest roobastest mööda sõita. Mõningase arupidamise järel otsustasime seekord liigseid riske vältida ja auto tuldud teed tagasi saata. Renx ja mina läksime autoga kaasa, teised otsustasid üle pehme heinamaa turnida. See läks neil korda ja juba mõne minutiga jõudsime ka meie ümbersõitu pidi neile järele.

Järgmine peatus Mehikoormas. Vaade üle Lämmijärve kitsaima koha Venemaale. Mõned km tagasi oli meil täitunud 1000 km koguläbisõitu. Väike lõõgastav lesimine murul ja taas sadulasse. Järgnesid kiired ja mõnusad kruusateed. Parapalust keerasime kohe läände, jättes Meerapalu sopis käimata. Kuskil Kastre taga sirgetel sihiteedel peatust tehes kurtis Tiit, et ta mootor ei taha enam pöördesse minna ja on jõuetu. Diagnoosisime selle õhufiltri ummistumiseks, ent jätsime puhastamise edaspidiseks.

Läksime hea õnne peale vaatama, kas Kavastu parv käib. Noh, ei oleks ju ka teab-mis ring olnud Luunja kaudu üle Emajõe sõita. Aga parv käis küll, meie kuus ratast ja üks auto mahtusid parasjagu peale. Tomsawyerliku planguvärvimise stiilis saime ka meie parve ketiratast ringi ajada :)

Jõe teisel kaldal oli see hetk, kus Aun meie seltskonnast lahku lõi, nagu tal plaanis oli olnud. Seega jätkasime viie tsikli ja autoga. Taas sirged ja hoogsad kruusateed. Andis tunda, et vihma ei ole juba mitu päeva sadanud - tolm läks üha paksemaks. Lõunapausil Alatskivil Kivi kõrtsis pööritasid teised külastajad ehmunult silmi ja kommenteerisid meie roppu väljanägemist.

Ikka mööda Peipsi kallast edasi. Meeleolukad rannaäärsed tänavkülad. Omedu silla remont sundis meid põike sisemaale tegema. Samuti tuli Kasepääl planeeritud marsruudile põige sisse teha, kuna seal käis parasjagu kalafestival.

Ühes peatuses avastasin ma enda tagarehvis helendava naelapea. Pauk võttis näpitsad ja sikutas... ja sikutas... ja sikutas sealt välja pika peene naela, mis aga õnneks oli nii servapidi sisse tunginud, et ei olnud õhukummi kahjustanud! Huhh, vedas.

Ent Mustvee kesklinnas, kui teised kaupluses oma toiduvarusid täiendasid, oli minul kätte jõudnud hetk seltskonnast lahku lüüa, et kl 9ks Jänedale autoorienteerumisele sõita. Kell oli pool seitse ja selle päeva seniseks läbisõiduks 215 km, kokku 1160.

Neljale kirde suunas lahkuvale rattale järele lehvitamine oli nukker. See seltskond oli väärt seda, et see seiklus lõpuni koos läbi teha, ent paraku ootasid järgmised ettevõtmised. Mustveest välja sõites mõõtsid politseinikud, kes äsja olid keskväljakul Renxi dokumente kontrollinud, ka minu kiirust. Kõik oli OK...

Teekonna sildid


Veel teekondasid






© GeoApe.com 2008-2019