Kuna logistika praamidega ei olnud just kõikse mugavam ming neljapäeval ei olnud ka mahti eeltööd liiga palju teha, otsustasime asendada suure ümber-saarte-sõidu lihtsalt saaremaa külastamisega ning vaadata, mis sellest kõigest välja tuleb. Saigi siis neljapäeva õhtul ratastele istutud ning Virtsu poole teele asutud. Seltskonnaks Kile fazeriga, Renx VFR'iga, Hindrek ja Seila Kawa cruiseriga ning mina oma musta enduro-fazeriga.
Mööad asfalti sai otse praami sappa sõidetud. Eelmisel nädalal laineid löönud teema seoses praamijärjekorras tsikliga seismise kohta meenus niipea, kui saba lõpp juba pea linna piiril paistma hakkas. Jäime autode taha seisma. Hetk hiljem peatus meie kõrval Saarest pärit motomees, kes teatas, et me e pea üldjärjekorras seisma ning võime sõita järjekorrast mööda. Küll ära paigutatakse. Sõitsime siis tõkkepuuni kus selgus siiski, et kui broneeringut ei ole, siis tõkkepuu ei tõuse. Arutlesime härraga, et tsikkel ei võta auto kohta ära ning enne väljumist võiks ju silmaga kaeda, kas mõni sopp paari tsikli majutamiseks leidub, ta jäi aga kindlaks, et seoses eelmisel nädalal teravaks läinud teemaga ei ole neil kasulik selliseid liigutusi teha.
Kuna meil ei olnud huvi 2h praamisabas istuda, sai hakatud alternatiivset plaani välja mõtlema. Olles kokku leppinud, et lähme siis Pärnusse ning ööbime sealses Aleksandri pubis, kus varemgi meeldivalt aega veedetud, tuli taas tõkkepuumees meie juurde ning teatas, et praam väljub kohe ning me mahume peale. Kiirelt sai mindud ja piletid ostetud ning enne kui arugi saime, olime juba praamil. Ikka ei võtnud ühegi auto kohta ära, isegi jalakäijaid ei takistanud. Ent teravaid pilke võis mandrile jäävate autojuhtide silmist tunda küll.
Saarde jõudsime juba pimedas. Tuli hakata ööbimiskohta otsima. Hindrek oli välja otsinud terve hulga erinevaid telkimisplatse, mis Triigi kanti jäid. Seda siis sellepärast, et esialgne plaan nägi ette hommikuse praamisõidu Hiiumaale. Kuna tundus kindlapeale minek, asusimegi sinnapoole teele. Poolel teel aga materjalidega lähemalt tutvudes selgus, et mõeldud koht asus 600m jalutuskäigu kaugusel lähimast parklast. See ei sobinud hästi, seega sai jooksvalt uute lähedal asuvate kohtade peale mõtlema hakatud. GPS teatas, et Triigi sadamas on ka telkimisvõimalus täiesti olemas. Sai siis otsustatud sinna minna.
Kohale jõudes aga selgus, et see 'telkimiskoht' (ühtegi silti küll ei olnud, ent suur pügatud muruplats andis alust arvata, et sinna võiks oma jurta püsti ajada küll) on otse praamitee ääres, kus hommikul 8:15 esimesed reisijad juba praamile vuravad ning merelt puhuv tugev tuul ei tundunud samuti just kõikse meeldivama mõttena. Hakkasime taas alternatiive otsima. Meenus, et olime paarist sildiga varustatud kohast mööda sõitnud, kus telkida saaks, seega Renx läks tsikliga luurele, mina asusin kaarti uurima.
Mõne minuti pärast tabas meid Renxi avastus: 125.- krooni eest per nägu saaksime sisemajutuse lähedal asuvas hostelis, olemas on ka pesemisvõimalus. Ei olnud vaja palju mõelda: südaööl katuse alla saada tundus väga hea diil olevat. Vana Tallinna ning targa jutu saatel sai hommiku hakul uinutud.
Laupäeva hommikul asusime taas teele. Esimene eesmärk oli leida tankla. Pärast pisukest kaardi uurimist ning kohalikega nõu pidamist selgus, et tankida on võimalik sisuliselt ainult Kuressaares ning Orissaares. Kuna Kuressaare asus teisel pool saart ning Orissaarest olime me eelmisel päeval läbi sõitnud, tundusid mõlemad variandid väga nigelad. Kuna tee Orissaarde sai läbitud pimedas ja aeglaselt, otustasime selle rallitee uuesti läbi sõita ning valisime tankimiseks just selle tee.
Tee viis mööda asfalti ja mõningaid kruusakatseid Panga pangale. Toredaks üllatuseks oli seal asuv müügiasutus, mis toredaid meeneid ning jäätist müüs. Eriti meeldivaks üllatuseks oli pisike terminal, mis ka kaardimakseid teha lubas. Mõelda vaid - Saaremaa loodepunktis suurel pangal asuvas suveniirikioskis on võimalik tasuda kaardiga. Arenenud riik ikkagi :)
Edasi sõitsime naaber-poolsaarele Tagarannale, kus külastasime ka Estonia mälestusmärki. Et vältida sama teed mööda tagasi sõitmist, valisime poolsaare läänekaldal asuva pisikese tee oma järgmiseks marsruudiks. Kuna see teelõik aga muutus õigepea kiviklibuks, millel tsikliga just kõige meeldivam sõita ei olnud ning vähemalt ühe kaardi põhjal katkeb tee mõnesaja meetri pärast sootuks, otsustasime mööda metsateed naasta asfaltile ning otsida parem üks toitlustusasutus. Naiivselt sai loodetud, et lähedal asuvas Mustjala asulas on olemas mõni säärane koht. Paraku ei olnud.
Lähim koht asus Pidula kandis, kus pidada forellikasvatus olema. Sealt aga teatati, et paraku tuleb meil siis ise püüdma asuda ning kuna ei aega ega viitsimist kalastamiseks tol hetkel ei olnud (ning kaart teatas, et Veere Kõrts on kõigest 9km kaugusel), otsustasime edasi liikuda. 9km pärast selgus, et nimetatud kõrts omas täpselt kahte erinevat praadi suure ning veel suurema hinnaga + kaardimakseid ei toetatud ning nälg oli suurem kui öö, sai otsustatud kindla peale minna ning Kuressaarde sööma sõita. Kuna ilmselge oli see, et pärast seda me enam Sõrve säärde ei jõua, otsustasimegi pärast söömist sadama poole teele asuda.
Suureks rõõmuks ei piirdunud kaardile märgitud kruus pelgalt kruusaga. Teejoon kadus taas võpsikusse ning mudalombid suutsid meeleolukaid sulpse ka sellel reisil teha. Eelmisel aastal tehtud sitalepikutuur meenus taas ning muigel näol sai taas võsas ragistatud. Ka võpsiku-süütute näol oli näha rahulolevat tooni kui see kord läbi oli. Igas ühes meist on killuke enduro-meest! :D
Kui lõppes selle päeva viimane kruusakatse, otsustasime teha pisukese pausi, sirutada selga ning Renx sai oma rahupiipu suitsetada. Mainimisväärne on see sellepärast, et sadamasse jõudes saime täpselt näha, kuidas praam oli oma visiiri langetamas ning eemaldus vaikselt sadamast. Need 5 minutit oleks meile andnud võimaluse saada paati. Nüüd aga saime oodata 30 minutit ning nautida Kuivastu sadama burgerit.
Ööbimiskohta jõudes sai mõni tund veel juttu aetud, ent niipea kui pea patja puudutas, oli ka uni kohe silmas ning saunaõhtu jäi lühikeseks.
Laupäev kätkes endas tavalist asfaltikatset. Et vältida niigi pähe kulunud Virtsu-Tallinn otsetrassi, sai tagasisõiduks valitud mõningane kallutustee läbi Taebla, Nõva, Paldiski ja Türisalu. Tallinnas sai end premeeritud veel ühe kabanossiga ning ratas selleks korraks ära garažeeritud.
Nüüd on tsiklirattad ka Saaremaa pinda puudutanud :)
