Hommikusest päikesest, mis silmaauku paistma hakkas, ei saanud küll välja lugeda, et säärane mõnus soe suveilm, millega me viimased nädalad harjunud olime võib lõppema hakata. Küll aga olid selleks ajaks paljud sünoptikud nii meilt kui mujalt jõudnud järeldusele, et tali on naasmas. Tuli kiirelt tegutseda ning viimast vaba diem'it carpe'ma hakata. Mis võiks selleks parem lahendus olla kui meeldiv pärastlõunane ring tsikli seljas.
Kohtusime juba tuttavaks saanud Catweesi parklas ning asusime sõitma. Kuna oli teada, et Nõva kandis on toredaid teid, mis pisut kallutamist nõuavad, saigi suund sinna võetud. Et aga mitte sama teed mitu korda künda, tuli teekonda pisut planeerida. Saigi siis otsustatud Rannamõisa tee kasuks, mis meid Kloogani juhatas ning sealt edasi mööda Paldiski maanteed kuni Madise ristini. Meeldivaks üllatuseks oli teekond Paldiski ning Padise vahel oma lai tee, uue mõnusa teekate ning toredate kurvidega.
Padisel oli meil mõttevahetus. Kuna osadel meist oli vaja Tallinna tagasi sõita, et õhtune etendus ette valmistada ning enamikel meist oli ka kõhutühjus kummitamas panime paika plaani, et ühel ilusal hetkel peaks kusagil sööma ning raamplaani järgi etenduseks ka Tallinnasse jõudma. Jätsime lähedaloleva trahteri mõtte meelde ning sõitsime edasi Nõva poole. Plaan oli sõita läbi Harju-Risti Nõvale ning naasta Kürama ja Variku kaudu. Kuna mitte kõik sõitjad seltskonnas ei olnud just suures vaimustuses kruusast, sai otsustatud, et kruusa kohates võime ka tagasi keerata ning trahteris pannkooke sööma asuda.
Jõudes ristteele tabas 'kruusasõpru' aga pisukene üllatus: Tee-ehitus eesti moodi oli mõnusa tee katnud tõrva ja peene killustikuga, mis ei sisendanud just sõidukindlust. Säästmaks inimesi ebameeldivustest, otsustasime läheneda Nõvale teist teedpidi. Elu iroonia aga paljastus siis, kui ka Vana-Haapsalu maantee, mida mööda me järgmist Nõvale mineva tee otsani jõudma pidime, sarnaselt eelnevale teeremondile ära rikutud oli. Seega sääst - 0.
Jätkasime sõitu Nõva poole ning üllatusi jagus veelgi. Selgus, et päris kogu tee ei ole ikkagi veel asfalteeritud. Kruusasõprade rõõmuks saime sõita 11km asfalteerimata kattega teed. Mõned augud ja pisut lahtiseid kive, ent ei midagi hullu - enamik liivateest oli kenasti kinni sõidetud. Järgmisele ristmikule jõudes leidsime enda eest asfalti. Lootus oli, et nüüd on kruusaga ühel pool aga ei. Jõudnud vaevalt kilomeetri sõita, leidsime eest taas kruusakatse. Seekord hullema kui eelmise: lahtiseid pisikesi kive ning tolmu täis tee ei halastanud ning hirm ja tolm võtsid võimust. Väga positiivne nimetatud tee juures oli aga tee laius ning avarus - nurgataguseid, kust kolmetähelisi sõidukeid tulla võinuks sisuliselt ei olnud.
Igavikuna tundunud 5km lõppesid peagi ning kulmineerusid mõnusa sileda ning kurvilise asfaltiga, mis taas kallutamisrõõmu pakkus. Need olid need teed, mille pärast siiakanti üldse tuldud sai. Sõit viis tagasi Vana-Haapsalu maanteele ning samale ristmikule, kust teeremondi tõttu tagasi sai kord keeratud. Seega päeva lõpuks sai ka see lõik siiski kenasti läbitud. Moraal on vist ütlematagi selge.
Kuna õhtune etendus oli algamas, siis ei olnud aega pikalt mõtteid teine-teise tapmise teemal vahetada ning võtsime suuna linna poole. Korisevate kõhtude saatel jõudsime läbi Keila Õismäele, kus nautisime õhtuhämaruses jahenevat kevadõhku ning tõdesime, et ilmselt see kraad siiski langemas on. Seejärel siirdusime einestama ning vahetult enne Savisaare alkoholimüügikeeldu ka poodlema, et õhtuse sauna kõrvale kesvamärjukest soetada.
