Raja kiiruse/kõrguse profiil



ats

Ebaõnnestunud matk, loll pea ja uppunud tsikkel

https://www.geoape.com/tracklogs/ebaonnestunud-matk-loll-pea-ja-uppunud-tsikkel-1163

Lisas ats @ 2009-08-07 13:06:07

Kirjeldus

Mõtlesin, et kirjutan Teile oma kurvast saatusest ning ehk on Teil tulevikus piisvalt tarkust, et õigemaid otsuseid vastu võtta. Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest kui Andres otsustas minna taaskord Varbola puupäevadele, kuid kiirete tööülessannete tõttu ei saanud ma kahjuks temaga liituda. Varbola puupäevad on väga tore üritus ning pärimuskultuuri usinate toetajatena olime ausate töömesilastena osalenud sellel juba üheksa aastat. Väljatoomist väärib ka asjaolu, et seal on tegijatele tasuta õlu. Niisiis oli Andres otsustanud sellel üritusel osaleda ja ma mõtlesin teda vähemalt külastada. Vaatasin oma asjatoimetused kalendrist järgi ning määrasin küllasõidu päevaks neljapäeva. Kõik algas väga kenasti, kui jätta välja vahejuhtum liikluses. Nimelt hommikul keeras mulle üks auto järsult tagasipööret sooritades ette. Kahjuks on ta siiamaani õndsas teadmatuses nendest võigastest hüüdnimedest, millised ta ühelt ilmsüüta mootorratturilt sai. Töö juurest sain liikuma juba varakult ning peatusin korra Pääsküla Statoilis, et paak silmini kütust täis võtta ning rehvi rõhku kontrollida. Rõhk oli hea. Nüüd on paras koht toomaks välja pisiasja, et ma olin otsustanud sõita Varbolasse vältides kõiki võimalike asfaltkattega- ning sirgeid teid. Kasutades oma laua ees seisvate taimede kaitsvat barjääri, olin nende taha varjudes ligi tund aega tööandja aega raisanud võimalikult põneva ning vaheldusrikka raja gepsu toksimiseks. See oli tore töö ning usun, et kokkuvõttes võidab ka tööandja, kui tema personal on veetnud aega lõõgastavalt ning looduses liikudes, sest rahvaspordi tähtsusest elanikonna üldise heaolu tõstmisel on meile rääkinud ka tunnustatud rahvusringhäälingu diktorid. Tagasi sündmuste vääramatu kulgemise juurde pöördudes, hakkasin liikuma ning alguses sõitsin siiski mööda asfalti Jälgimäele, sealt Sakku, kust edasi Kiisale ning joones Hagerisse. Hagerist võtsin suuna Kodila poole. See oli mu sõidu kõige igavam ning tsivilseeritum osa, mitte, et ma kuidagi tahaks halvustada meie vabariigi teemeistrite pingutusi mastaapsetel asfalteerimistöödel ning teedevõrgu korrastamisel. Enne Kodilat keerasin oma nina maanteelt kõrvale ning võtsin suuna Kelba ning Ohulepa poole. Tee oli mõnusalt kinnisõidetud kruusaga rada, millel kiirused kasvasid meelierutavalt ning ühes ootamatult järsus kurvis (silmajärgi hinnates ning peale mõningaid algelisi geodeetilise protseduure väidan kurvi nurgaks olevat 83 kraadi) avastasin, et oleks pidanud vist varem pidurdama. Kurat … oleks pidanud vähemalt hoogugi maha võtma. Kiirus oli umbes 75km/h. Mõtted olid uitama läinud. Pressisin tagapidurit. Kurvi väliserv ja põld lähenesid. Tagarattas hakkas lohisema ja külg keeras kergelt ette. Panin vasema jala maha. Tagaratas ikka lohises. Külg ees. Jalg maas. Mängisin piduriga. KURAT. Hoog ei vähene. Kruusast paska lendas ja klobises ümberringi. Panin lõpuks ikkagi otsejoones teelt välja. Õnneks oli kurvi välisserv tasane ja maastikul oleks ratas ka juba ilma piduriteta seisma jäänud. Seekord läks õnneks, kuigi see oli koht, kus oleks pidanud mõtlema, et ega kaks õnnetuse ennustust täideläinud kolmandata jää. Sõitsin edasi hoides rõõmsalt tempot, kuid austasin järgmisi kurve oma tähelepanuga. Õige pea pöörasin ühelt ristmikult veelgi väiksemale rajale ning peale mõningast õõtsutavat sõitu tasasel metsarajal jõudsin esimese eramaa sildini. Sõitsin selle alt läbi, kuna toetudes meie sajandi suurepärastele tehnilistele abivahenditele oli mul alust väita, et seal on tee, mida mööda ma jõuan oma eesmärgile. See oligi just selline tee, millised mulle meeldivad: kahelt poolt palistatud metsaga ning rada on pehme ja voogavalt lainetav. Sellisel teel on hea sõita vaikselt, võttes kurvesid, künkaid, muhke, lohke, teele kaardunud oksi kogu oma kehaga. Mõnus. Jõudsin järgmise eramaa sildini. Tee oli muutunud juba metsarjaks, millel liiguvad vist ainult traktorid ja peremehe jalgratas. Sõitsin maja aia tagant läbi ning õnneks ei pidanud hoovi läbima. Geepe-ess näitas lõppsihtkohta maad veel 11 kilomeetrit. Nüüd tuli taas ristmik ning jõudsin välja autodele kõlbiliku kruusa tee peale. Isegi üks kaubik sõitis mulle vastu. Kohe peale kaubikut nägin tee kõrval põllul kahte hallhaigrut. Need on väga majesteetlikud linnud ning ma ei ole neid niimoodi varem näinud. Tegin lindudest pilti austades sellega meie kunagise bioloogia õpetaja suurt kirge looduse dokumenteerimisel ja andes oma panuse tulevaste põlvede valgustamiseks peagi kaduvate liikide osas. Peale mõningast sõitu kruusal jõudsin ootamatult välja tuttavatele radadele ning loetud veerandtundide jooksul pöörasin otsa juba Varbola linnuse tagumise värava poole. Linnuse ümber oli vaikne nagu ei toimuks seal midagi, kuid sisse jõudes nägin, et saemeeste laulupidu rõkkab mitmehäälselt. Peale väikest vaatlust tuvastasin meie omaks saanud platsil tuttava prantslase palehigis töötava kuju ning taamal varjus oleva „tagasihoidliku“ õllepudelite kuhila. See pidi olema Andrese plats. Töristasin sinna ning viskasin Romaine´le käppa. Vestluse ajal loivas ka Andres kohale. Nagu tavaks saanud, oli ta esimesel päeval pea kogu töö ära teinud ning edasi pühendunud hinge harimisele ja ihu õnnistamisele. Pean tunnistama, et tema tehtud kuju avaldas muljet. Nüüd muidugi peab tõsisemalt mõtisklema selle üle, kuidas me tulevastel aastatel õigustame sama keeruka kuju tegemist kahe peale veel aeglasemalt, kui on nähtunud, et ka üks inimene sai sellega hakkama võideldes samal ajal karastavate jookide ja kuuma päikesega. Ajasime Andresega juttu ning aeg paistis lendavat. Kuulsin, mis on sama ja mis muutunud, peale kauba veel paari pikantset juhtumit. Kinnitan siinkohal üle, et puuskulptuuride tegemine on ränk, raske ja erialaseid teadmisi nõudev töö. Meie ühiksonna kultuurilisel järjepidevusel on väga oluline tagada loominguliste inimeste energa kanaliseerimine ning nende tegevuse toetamine. Varbolas on toimetamist nii suurtele kui väikestele. Aeg oligi jõudsalt möödunud ning pöördusin taas oma kuulsust tõotavale retkele. Andres soovis veel ohutut koduteed. Mina palusin neil olla tähelepanelik töötades nende suurte saagide ja raskete kirvestega. Kuna meie jutuajamise lõpetuseks visati veel nalja stiilis „Sõida kohe otse üle linnusevalli, Sul ju enduro“ ja „ veel parem … sõida linnuse valli otsas linnusele ring peale, höh-höh-hööö“ pluss jutuajamise jooksul oli meie juurde siginenud ka pooltuttav daam hirmunud silmavaatega, siis pidades ennest kõvemaks meheks, kui ma olen, sõitsin nende pilkude all linnusest välja uhkelt püsti ja kiiremini kui oleks pidanud. See väärikus käis ilmselt käsikäes saabuva vääritusega. Kell oli natuke peale kuute. Tee viis mind Põlli laudani, kus esimese hooga kihutasin õigest tee otsast mööda. Pöörasin ümber ja tunnistades minu tee otsa ees olevat shlangbaumi ning kaukaasia lambakoera, otsustasin törts kaugemal oleva samale teele välja viiva rajakese kasuks. Olin taas kruusa teel, ees ootamas terve pikk kodutee, põnevad rajad, ilusad vaated ja õnnetus millest mul veel polnud aimugi. Teele sõidul oli ette pandud tupiku märk, kuid taas jäin uskuma elektroonikat mitte teemeistreid. Sõitsin mööda taluhoovist, milles aiatöid tegev peremees saatis mind pika uuriva pilguga. Tundsin väikest ja vaikivat etteheidet sissetungijale. Sõitsin edasi ning tee muutus metsateeks ning seejärel metsatraktori rajaks. Masinaid ei näinud see tee tihti. Oli teine kõrget rohtu täis kasvanud. Kohati olid rajal sopased mülkad nagu neid sellistel radadel ikka on. Paaris sügavamas käis karter juba poolenisti sopas sees. Põnevus, rõõm ja entusiasm pulbitsesid mu sees. Korraga oli mul tee peal risti ees jõgi. Jätsin ratta seisma. Tee läks justkui kahe kinnikasvanud järve osa vahelt läbi. Need järveosad olidki ühendatud selle, silma järgi seitsme meetri laiuse jõekesega. Vesi ei voolanud kiiresti, kuid siiski märgatavalt ja oli rabajärvedele iseloomuliku pruuni värvi. Kaldad ja nähtav põhi olid kiviklibused, sekka mõned suuremad munakad. Vasakult servast läks üle jalakäijate purre, mis peale minnes kõikus niipalju, et selle kaudu kindlasti ei tasunud üle vee sõita. Uurisin purdelt mõne minuti vett. Põhi paistis olevat kivine ja mitte eriti sügav, vähemalt niipalju kui seda pooleteise meetri jagu kallaste poolt läbi paistis. Tagasi ei tahtnud hästi sõita. Mu rada oli alles alanud, sõita oli veel pea 70 kilomeetrit, kell oli veerand seitsme kanti ja pealegi see aias töötav talumees oli mind niimoodi vaadanud. Tegin kiire otsuse: risbekt mast bi teiken pai blaad. Loll saab karistada, selles ma enam ei kahtle. Sõitsin vette ja see esimene meeter, mis läbi pastis oligi kena. Siis aga sumatas esiots sügavamale ning nüüd oli ainult edasi tee. Tagaots tuli järgi ja vesi oli napilt üla rataste. Nägin veel, et sumbuti ots on veest väljas ning õhupuhasti ka kõrgemal. Liikusin edasi, mootor töötas, rattad vedasid. Hetk enne, kui esiratas jõudis läbipaistvasse vette jäi midagi ette. Andsin kergelt gaasi. Mitte midagi. Andsin veel gaasi ja tagaratas käis ringi nagu paadi sõukruvi. P**s, V#*t, T*#a ja veel natuke anatoomiat. Läksin ratta kõrvale ja üritasin lükata. Nagu kännu taga. Teiselt poolt, raisk sama seis. Natuke tagasi, et kõrvale pöörata. Tulemusteta. Samast joonest mitte millimeetritki kaldale lähemale. Viskasin kiivri kaldale. Olin juba pea kümme minutid munadeni vees olnud. Olukorra tõsidus hakkas kohalejõudma. Ma olin ligipääsmatus pärakupõrgus, telefoni aku otsi andmas ja munadeni vees 200 kilo kaaluva tsikliga kivide vahel kinni. Õnneks veel mootor töötas. Üritasin veel vasakult küljelt lenkse keerates lükata. Kinni. Vajutasin käega käigu sisse ja punnnnisin veel. Ikka kinni. Üritasin ronida üle tsikli teisele poole, samal ajal hoides gaasi kergelt peal. Saapad on vett täis, püksid ka ja need kokku on rasked nagu sead. Saan rattast üle ja hakkan lükkama. Ei liigu. Ukerdan üle ratta käega käigu sisse ja lükkan. Kinni. Mõtlen, et käigust pole abi. Kraabib võib-olla augu sügavamaks tagaratta alla. Õnneks mootor veel töötab. Käik välja ja jälle nügima. Kahjuks selle koha peal on mul mälus tühimik, aga mingil põhjusel, kas läks tasakaal üle mingi olulise punkti või jumal teab mis, on ratas nii kaldu, et ma ei jõua seda hoida. Ratas vajub vasakule. AAEEGLASEEELT. Katsun kinni hoida … ei jõua … vajun … ratas vajub … mootor töötab … läks. Kuskilt mootori vahelt tuleb veel valget auru ning mootor lämbub. Olukord on tõsine kui eelkirjeldatud anatoomia pluss ratas on külili vees ja … MOOTOR EI TÖÖTA. Siinkohal on rahustuseks hea meenutada, et eelmisel õhtul käisin naabrimehega katusel korstna plekke värvimas ning allatulles muljusin vasaku käe lihaseid sedavõrd, et see käsi oli liigutamisel valulik ja enne oli kiivritki ebamugav käes hoida. Ratas tuleb püsti saada. Esimene punnitus ebaõnnestub. Ma ei jõua seda kuradi ratast veest välja tõsta. Võtan uuesti kogu oma väheks jäänud jõu ja ropud sõnad kokku ning ebainimliku pingutusega venitan selle neetud ratta püsti. Hingeldan, süda peksab. Toetan rinnuli sadulale hoides samal ajal ratast püsti. Vaatan vette. Kes kurat ütles, et vesi rahustab. Ei rahusta. Viskan peoga vett näkku ning hakkan põhja kompima. Üldiselt kaetud peene kivi klibuga, kuid kalda ääres tee laiuses astang, nii umbes 15-20 sentimeetrit kõrge. Sellest ma üle ei lähe. Tuleb ikkagi tagasi minna (no see mõte tuli küll natuke hilja võitu või mis). Ratas liigub üllatavalt kergesti jõe keskkohast üle esimese kalda poole. Raisk. Seal oli ju see astang, millest esiratas üle sukeldus. Proovin ratast püsti hoides liikuda tagaotsa juurde. Haaran porika otsa alt kinni ning proovin üle tõsta. Kolm korda proovin, aga ei jõua. Meenus, et ikkagi vastaskaldal oleval tõkisel oli kõrkjate vahelt paremal servas tunda ots. See oli küll kaks meetrit eemal, aga siiski. Nügin ratta läbi jõe uuesti sinna. Lootusetu üritus. Sealt ei saa ikkagi läbi. Peale veerandtunnist ukerdamist otsustan, et see ratas peab tulema välja esimesest kaldast. Pealegi, kuhu mul olekski teisest kaldast edasi minna? Sealt oli mäletamist mööda umbes kümme kilomeetrit esimese asutuseni. Tõsi küll. Tollel hetkel ma uskusin veel, et kui ratta välja saan ja see natuke kuivab siis hakkab ka jälle tööle. Aegajalt proovisin starterit. Vedas mootorit ringi, aga ei käivitanud (mõni ime). Ühesõnaga, tagasi esimesse kaldasse. Ratta liigutamine üle jõe käis paarikümne sentimeetriste nügimistega, iga vahele hingeldamise paus. Jõe keskel manööverdasin ratta esiotsa esimese kalda poole. Hoidsin samasse serva kus teiselgi kaldal, kuna sealt paistis väljaminek laugem. Kalda poole minnes liikusin aegajalt ratta külgemööde esiotsa juurde ning kuidagi ratast kinni hoides, kompisin jalgadega põhja, et natuke aimu saada paremast rajast. Kaldal ei olnud selles servas sellist ühtlast barjääri ees, kuid olid põhjast välja ulatuvad kümne kuni paarikümnesentimeetrised kivikünkad. Tavaliselt sattudes raskesse olukorda olen ma ikka saanud rahustust mõttest, et aeg möödub ja peatselt olen ma kusagil õdusas kohas mõnulemas. Siin jões ei saanud loota paraku millelegi sellisele. Ma olin sügaval pasas ja sain siit välja ainult isikliku pingutuse, nutikuse või vaevaga. Edasi käis liikumine sentimeetri kaupa. Lükates, hingeldades, tõugates, hingeldades, tirides, tagasi vajudes, jälle lükates, hingeldades, tõstes, tõugates. Ühe korra pillasin ratta veel küllili. Seekord juba kalda lähedal ning niimoodi, et vajus istmealuse küljekondliga raginal mingi kivi otsa. Süda tagus pingutusest nagu trumm Gunnar Grapsi soolo ajal. Ma ei tundnud endas mingit jõudu, et seda ratast püsti saada ainult tuima jäärapäiset jäikust. See ratas pidi püsti saama ja see ratas pidi jõest väljas saama. Viimane pooltund kulus selle peale, et esiratas oli juba kuival, kuid tagaratas istus mingi müksu taga kinni. Jalgadel polnud libedate kivide vahel kusagile suurt toetuda.Edasi lükata ei jõudnud, eest tõmmata ei jõudnud, tagant tõsta ei jõudnud, tegelt ja ausalt tunnistades polnudki seda jõudu enam. Peale natuke pikemat hingeldamise pausi hoidsin parema käega lenksust, vasakuga haarasin üle sadula tagaraami alt ning olles ise paremal ratta küljel, pool kõhuli üle sadula, tõstsin hammastest kilde välja pressiva pingutusega kahesaja kilose ratta üle esimese kännu. Lihtsam oleks olnud ära surra, kuid nüüd tuli sama liigutust teha veel ühe korra. Ma tegin seda (mitte suremise osa). Nüüd oli kõik korras. Esiratas juba päris kuival, tagaratas madalas vees. Ainult kerge kallak oli, et päris kuivale saada. Ometigi ei liikunud ratas edasi. Mida F*#*. Uurisin ja nägin, et selle loksutamisega oli esiratas kaldasse paraja lohu tekitanud, mille pärast enne kogu ratas polnudki edasi liikunud. Järsku hakkas mu telefon helisema. Olin selle varem visanud kaugemale kaldale, et oma viimast võimalust vees mitte ära tappa. Kuradile telefon. Kuna ratas oli kallaku peal, siis pidi sellele kogu aeg vastu hoidma, et ta tagasi ei vajuks, kuid samal ajal oleks tulnud tagaotsa tõsta viisteist senti kõrvale. Kuidagi see lõpuks õnnestus ning paraleelselt jalgade krampidega lükkasin ratta kallakust üles, paar meetrit edasi, leidsin koha küljejalale ja puhkasin. Ratas oli veest väljas. Hingeldasin ja puhkasin. Kell oli kaheksa. Lükkasin gepsu sisse. Põlli laudani, suure tee peale oli kaks ja pool kilomeetrit. See tee oli küll metsatraktori tee (meenutagem karterini ulatuvaid mülkaid), kuid mitte jõgi. Helistasin isale ja palusin abi. Ta lubas tulla bussiga mulle põlli lauda juurde vastu. Märkimata asjaolu, et ratas ei käivitunud hakkasin seda lükkama. Sada meetrit ja hingeldamine, sada meetrit ja hingeldamine. Peale üheksat olin suurel teel. Lauda juures ilmusid põõsast kaks parmu, kellest üks tahtis aina, et ma nokka tõstaks. Peale kõike seda ja tõstan nokka? Ehh naljamees. Õnneks tuli ka nende ülemus, Kubinski Mati, kes teadis rääkida, et dšiibid küll on sealt jõest läbi läinud ning ATVdki, kuid tsiklid mitte ja need barjäärid seal vees, need on vana silla palgid. Oi kuidas mulle oleks silla palkide asemel terve sild meeldinud. Mati käskis parmudel aidata mu tsikkel viimased sada meetrit maanteeni lükata. Abiks seegi. Edasi kulges kõik lihtsalt. Tuli isa, ratas bussi, bussiga Rapla, seal ratas maha. Võtsin kohe aku ja õhufiltri maha ning lasin õlid välja. Selgus, et õli oli emulsiooniks muutund ja parem oligi, et mootor edasi tööle ei läinud. Kokkuvõtteks tahan öelda, et hoolimata meie sajandi suurepärastest tehnilistest abivahenditest ning arenenud masinatest ei päästa lolli pead õnnetusse sattumast miski ja kui keegi teist seisab tsikliga jõe serval ning tahab sinna sisse sõita siis Teid on hoiatatud.

PS: Täna on kondid haiged

Teekonna sildid


Veel teekondasid






© GeoApe.com 2008-2019